Seltsimees Kirovi

Sai ikka jupp aega vaadeldud, et kuhu üldse ronima hakata ja siis pasri kojta piilutudki. Aga siis sai vihjet hoolikamalt loetud ja üles leitud ta sai. Aga kuidas kõvemad mehed seda ilma redelita teevad jääb küll mõstatuseks. Minu 4x4 kokkuklapitav oli suht piiripealne, etsinna ulatuda.
"Peksa" on see konteiner muidugi aastate jooksul saanud korralikult.

Kui ma viimasesse teeristi kohale laekusin, vaatas seal vastu üks veider ratastool, mis kohe mitte ei sobinud pilt. Seda kahtlaselt piideldes kärutasin veel natuke edasi ja leidsin mudaväljas omale parkimiskoha. Polnud veel auto juures kaugele saanud, kui altpoolt kostus "ära sa mitte mõtlegi selle ratastooli peale, see on minu oma". Mingi veider vana, sigarett suus ja õllepurk pihus, koos lapseohtu neiuga asjatasid seal. Mina olin segaduses, et mis nad seal asjatavad, ja egas nemadki vist minu ootamatust saabumisest sotti saanud, aga vehkat nad tegid. Mina uudistasin olukorda ja igaks petteks lappisin oma abivahendi lahti, aga tühi töö. Selle abivahendiga jääb ikka omajagu vajaka ja üksi ma seda puudujääki ületama ei hakka. Seda kahtlast paari teeristist ratastoolijuurest ka kutsuma ei läinud. Tuli tunnistada kaotust ja loota, et kunagi naasen siia parema varustusega.

Siin oli ikka natuke uurimist, kust läheneda ja siis pidi ka topsi kuskilt leidma. Poisid said õnneks sellega kenasti hakkama. Tänan.

Tänud aarde eest!

Ohh jummel jammel, ma polnud selle seltsimehe peale mõelnudki, kui selgus, et mõned kohe väga mõtlevad. Nooh, kui kole koht ja kambaga peale minna, siis äkki... Igatahes panin oma autole ka hääled sisse ja sättisin end sappa. Vahepeal muidugi tuli planeerimatu paus FTF-i jahiga seoses, aga see segav asjaolu seljatatud, sai edasi põhieesmärgi poole liiklemist jätkata. Tegelikult oli kole koht jah, aga ma nüüdseks juba koledamaid näinud, nii et väga hirmus polnudki. Ja jumal tänatud, Wingman otsustas oma tiivad laiali ajada ja kõrgustesse liuelda (ok, väheke liialdus, aga ilus ju ikka) Me olime ikka ka tasemel, moraalse toe mõttes. Logina läks kirja gk,w,c,t , millest igaüks võib välja lugeda oma fantaasia piires, mida iganes oskab, aga tegelikutl tähendas see geokaru (huvitav kas ta kuhugi ka oma pikka ja lohisevat väljamaakeelset nime kirjutab), wingman, catiberg, tohuvabohu. Igatahes siit tuli endalegi üllatuseks leid, aga siis ma veel ei teadnud, et oma mitteleidude pagasit saan segamatult täiendada öösel kodu poole suundudes. Tänud peitjale aarde eest.

21.00 katse 3 koos Catibergi, ekstraverdi, ekstraverdi isa ja nautlejaga. Seltsimees Kirovil ja mul oli tekkinud sarnane vastasseis nagu Stalinil ja Kirovil. Stalin lahendas olukorra nagu talle kombeks – pole inimest, pole probleemi. Aga minu vastas ei seisnud inimene vaid suur hunnik kasutut betooni.

Kuna seekord oli otsingutele kaasatud tohuvabohu, siis ei tahtnud talle aasta nautleja tiitli kaitsmist kergeks teha. Ihaldatud dnf-ist oli vaja ta igal juhul ilma jätta. Aktiveerisin oma sisemise terminaatori – search and destroy! Pärast foundi lülitasin selle siiski välja, muidu poleks ju logida saanud. Aega läks, kõik valed kohad vaatasin enne leidu üle Nüüd tagantjärgi saan aru milles probleem. Maastik viis on kõvasti ülepakutud ja mõtetes olin teistel tasanditel. Aitäh aarde eest!

18.00 katse 2 koos Catibergiga. Katse 1 toimus millalgi aegade hämaruses. Pole seda isegi kirjasõnasse jäädvustanud. Seekord jõudsin õigesse kohta välja. Et koht õige on, selgus hiljem geojaanil. Polnud piisavalt tähelepanelik.

Paar tundi, peale edutut teist külastust, tulime koos värskelt pärjatud ekstraverdi ja taaspärjatud nautlejaga uuesti tagasi.

Ikka ei leidnud.

Aga siis ikkagi leidsime.

Otsides hängisime taas sääsearmaadadega, tantsisime hampelmanni-tantsu, lehvitasime austraalia-lehvitust ja tagusime ennast halastamatu järjekindlusega iga kandi pealt, aga eriti näkku.
Peale kiiret logimist lühendiga gk, c, w, t lǒime kaane lukku, tagastasime konteineri ning saatsime ekstraverdi + ekstraverdi isa leedu-lennueelset iluund nautima. Ajasime veel nautlejaga mõned nautlevad hetked juttu, enne kui meie introverdist noor kaasteeline kannatamatuse märke ilmutama hakkas ning me laiali läksime.

Aitäh kaaslastele ja peitjale!

DNF. Teist korda siin. Mina, Wingmän, lakkamatu seenevihm ja näljased sääsed. Lappasime natuke ringi, aga leidmine jääb tulevikku. Lähme nüüd niiskete ja sääselaibastena geojaanile. Juhhei!

Objektile saabudes ajasime kalamehed minema... oligi rahulikum tegutseda.
Väike tiimitöö selles müstilises kohas ning nimed saidki kirja, aitäh!

Aitäh!

Sõitsime küll kohale, aga lisavarustuse puudumisel loobusime otsimisest. Kohta tasub uudistama minna ikka.

Kahjuks käis asi üle jõu. Koht siiski vaatamist väärt.

Ükskord olid siin filmivõtted, teinekord jalutasid mugud verekoeri. Kolmas külastus, seekord oli õhk puhas ja sai nuputama hakata, kustpoolt läheneda. Leidsin minagi selle avause, kus minu redel piisavaks osutus. Riided määrisin ikka ära, aga sain aarde kätte. Lahe ümbrusse sobiv konteiner, aitäh peitmast!

Ja-jah, nii see kõik oli. Meie esimene redeliga reisimine. Tänud aarde eest! Oli väga huvitav!

Muidugi ühele õigele geopeiturile ei ole probleemiks terve auto redelit täis lükata, niiet auto juhtimine üle saja kilomeetri toimub veidra asendi all! Hea, et kokkupandava redeli kolmanda osa ka sai kaasa võtta. Nüüd olime lällavast seltskonnast teisele poole jõudnud. Pärast oli soov ka teisi hooneid vaadata ning nägin lähemalt, et seltskonnal olid peas suusamütsid nagu pangaröövlitel ja olid kogunenud ümber oma auto, mille tagumine luuk oli lahti ja seal olid suuuured kõlarid. Väga sürreaalne!

Redeli asemel tuli köiega leppida. Pisut keeruline oli see köiest kõrgemale saamine, kuid tolmuste pükste ja katkise küünarnuki hinnaga sai siiski tehtud.

Tänan peitmast.

Uurisime,aga ei proovinudki. Pikemalt teise siinse aarde juures. We´ll be back!

Mõningase kõhklusega võtsime suuna selle aarde poole - vaatame vähemalt üle, kui kõrgele ronida vaja. Kohale jõudes leidsime siin parkimas ühe mugu, kes autouksel suitsu tõmbas. Me ei lasknud ennast segada ja hakkasime tähtsate nägudega hoonet uurima, nii eest kui tagant poolt. Ei läinudki kaua, kui ta minema sõitis - hea valik, arvestades, et väljas hakkas ka just vihma kallama. Leidsime siis omast arust koha, kust peaks üles minema hakkama - redel autost välja ja ronima. Asi jäi siiski siin katki, sest kui üles veel oleks saanud, siis uuesti redeli peale tagasisaamine tundus üsna kahtlane. Kõndisime siis veel veidi nõutult ringi ja leidsime ka selle augu, kust oli isegi meie redeliga võimalik üles pääseda - tehtud-mõeldud. Mina muidugi olin see redelihoidja, kui Indrek üles turnis ning mustema töö ära tegi. Igal juhul sai aare leitud ja nimed kirja. Hea, et siia tagasi tulema ei pea. Aitäh peitjale!

Leitud! Natuke ronimist sai tehtud.

Suvel sattusin peipsi äärde ja tegelt oli aarete otsimisest täielik kopp ees, pigem sai googeldatud mi geid maha jäetud kohti ja siis sattusin siia kõrval kompleksi kolama. Nii juhuslikult enne lahkumist avastin korra aarete kaarti ka ja voilaa, oligi aare, veel suurem üllatus oli see kui avastasin, et maastik 5.0 :O
Ei saa aru kuidas see 5.0 ennast nii kaua siin peita on saanud ilma, et ma sellest kohast midagi ei tea. Aga kuna väljas oli palav ja ei viitsinud siis nüüd sai supsti ära tehtud, üli lahe mõnus väike ronimine, aitäh :)

Kahjuks ei ulatud, polnud vastavat varustust :D

Redelit kaasas ei olnud ja seetõttu piirdusime lihtsalt uudistamisega.

Meil oli juhuslikult koduse remondi tarvis redel kaasas ja tuli meelde siit läbi põigata. Kohe ei näinud, kus aarde pesa on, aga varsti tuli välja. Läksin ise järele, pärast jalad-käed ikka värisesid. Pai laps, kes riideriba on ümber sidunud, käsikaudu kobades oli ikka väga abiks.

Olime peale eelmist korda juba kodus mõelnud et mida teha kui ilma redelita siia satume. Ja nii me pusisime kohapealsete ja mõnikordki autos tavapäraste abivahenditega. Kohapealseid ikka otsisime korralikult, aga viimaks sai asja ja saimegi aarde kätte. ????

Aarde asukoht jäi kohe silma, aga see kuidas sinna pääseda, võttis mõtlema. Ei olnud redelit kaasas ja abivahendeid kohapeal ka ei paistnud. Lõpuks leidsime vahendi kuidas topsiku alla saab. See kuidas üles tagasi saab, mõtleme pärast. Saigi topsik alla, seest väga märg, õnneks logiraamat ei olnud niiske. Nimed kirjas ja kuidas nüüd tagasi saaks?
Katsetasime paar korda ja lõpuks ta sinna püsima jäi. Aitäh peitjale, sai turnida vähemalt.

Aare hakkas koheselt silma, kuid selle kätte saamise protsess tundus üsnagi võimatu. Kumbki alla ka ei tahtnud anda ning hakkasime plaani hauduma, okei, alla me ta saaksime, aga kuidas pärast üles tagasi? Otsustasime riskida, saagu mis saab. Aare all, saime logitud ja siis algas aarde peidukohta saamise katsetus. Ka see õnnestus meil kenasti, huhh, vedas seekord. Tiimitöö viis meid eduka lõpuni. Aitäh peitjale selle meeldejääva turnimise eest! :)

Kuivõrd peitja rändab juba mitmeid aastaid teise ilma radadel, siis viisin uue topsi ja ka uue, ilmastikukindla logiraamatu. Vana raamat läks kuivama, [hpalang] soovil säilitan enda käes kuni soovijale üleandmiseni. Häid leidusid!

Kui meil abivahendit poleks seltskonnas olnud siis leiulogi siin ei kirjutaks ;)

Aitäh.

Mina tegin näo, et otsin abivahendeid või teist ligipääsu. Tegelikult tutvusin kompleksi allesjäänud mateeriaga. Muidugi ei leidnud ma miskit, mis oleks abistanud edasi. Ja ega seda polnud ka vaja. Oma ringkäiguga jäin ilma vaatemängust, et kuidas inimene liigub vertkaalpinnal ülespoole. Küll nägin allapoole laskumist.

Aitäh kaaslastele, me kahekesi oleksime siin piirdunudki uudistamisega.