Sippelga
Kirjeldus
Aarde leidmiseks paluks kivimüüritisest seda mitte otsida ja valgusallikas peaks samuti kuuluma varustuse hulka.
Kohe alguses peab mainima, siia Sipelga kalmistule peideti kuskil 14 aastat tagasi (2007) samuti üks aare kuid 2014 aastal kahjuks see arhiveeriti.Tookord oli sellel multiaardel teine teostus ja oma lugu. Nüüdseks on aga selgunud palju huvitavat mida tahaks jagada ja hoopis teises võtmes.Juba aarde ja ka kalmistu algupärane nimi Sippelga on pärit selle loomise ajast, mis nüüdseks on lihtsalt Sipelga.
Friedrich Adolph von Dellingshauseni kohta teavet otsides leidsin tema kohta väga huvitavat infot,kuid aarde kirjeldusse pannes oleks see veninud oi-oi kui pikaks ja nii otsustasin piirduda lühikese kirjeldusega.Sama sisuga kirjelduse ja muudki huvitavat leiate ka kalmistu juurest infotahvlilt.
Friedrich Adolph von Dellingshausen sündis Thomas von Dellingshauseni (sünd: 21.12.1721, surn: 09.01.1797) perre 12.07.1769 Saaremaal. Peres oli veel teine poeg Thomas Woldemar. Friedrich Adolph asus peale abiellumist 1791. aastal koos abikaasa Carolinega (sünd: von Krusenstern) Saaremaalt Tiinuse mõisast ümber Virumaale Essu mõisa, mille Caroline oli saanud päranduseks. 1796. aastal ostis ta Aaspere mõisa, mille peahoone väljaehitamise lõpetas 1800. aastal. Aaspere mõisast sai von Dellingshausenite peamõis pere mitmele järgmisele põlvkonnale. Mõisa peahoones oli 27 härrastetuba, lisaks majapidamisruumid ja teenijatoad. Adolph von Dellingshauseni elupõhimõte oli: „Tehke põhiliselt ainult head“. Läbi elu oli ta tuntud hea ja hooliva läbisaamise poolest lihtrahvaga. Teised mõisnikud olevat teda isegi pilganud tema suure heasoovlikkuse pärast. Teada on mitmeid juhtumeid, kus ta maksis kinni teiste mõisnike võlgasid. Seetõttu olid need sunnitud oma mõisasid talle võla tagasi maksmiseni pantima. Tema pere elas alates peamaja valmimisest suveti Aaspere mõisas, ülejäänud aja Ambla kihelkonnas Pruuna mõisas (ostis 1793) või pere elamus Tallinnas. Ta laiendas Aasperes parki ja aeda, rajas tiike jms. Perre sündis 4 poega ja 1 tütar. Maanõunik vabahärra Friedrich Adolph von Dellingshausen oli hilisema Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni vana-vanaisa. Paruni tiitli sai Friedrich Adolph von Dellingshausen koos isa ja vennaga 1785. aastal. Vastavalt Saaremaa rüütelkonna otsusele 08.01.1797. aastal tõsteti perekond Dellingshausen selle rüütelkonna vana aadliregistri järgi aadliseisusesse. Friedrich Adolphile kuulusid lisaks Aaspere peamõisale paljud mõisad Virumaal ja Järvamaal (kokku 16) ning 4 mõisa Läänemaal. Ta oli üks Eestimaa rikkamaid mõisnikke. Järvamaal Ambla kihelkonnas kuulusid talle peale Pruuna mõisa veel Põriki, Rägavere ja Linnape mõisad (ostetud perioodil 1793-1834). Lisaks omas ta Aaspere mõisa juurde kuuluvana 43 aastat Käsmu küla, ilma et ta oleks kordagi sinna ise jõudnud. Üks viimasena ostetud uutest mõisatest Ambla kihelkonnaas oli Linnape (ostetud 1834. aastal), mille Sipelga metsamaast eraldas ta maatüki Ambla kirikule Sipelga abikalmistu rajamiseks. Virumaal omas ta mitmeid mõisaid, sh Kadrina kihelkonnas Hulja, Hõbeda, Undla, Loobu ja Vatku. Tema Hulja mõisa Männiku metsamaast eraldati 19. sajandi esimeses pooles Kadrina kirikule maatükk HuljaMänniku abikalmistu rajamiseks.
Sipelga kalmistul eraldas Friedrich Adolph ise omale matmisplatsi keset kalmistut. Tema soov oli, et teda maetaks Sipelga kalmistule esimesena. Teadaolevalt on sinna maetud lihtrahvast siiski juba enne parunit ja tema abikaasat. Parun Friedrich Adolph von Dellingshausen suri 26.03.1839 Tallinnas ja maeti tema soovi kohaselt Sipelga kalmistule. Sama aasta detsembris (1839) suri tema abikaasa Caroline, kes sängitati Sipelga kalmistule abikaasa kõrvale. Dellingshausenite abielupaar jäigi ainsaks Dellingshausenite perekonnast, kes on maetud Sipelga kalmistule. Mitmed selle perekonna erinevatest põlvkondadest liikmed puhkavad Ambla, Kadrina ja Haljala kalmistutel. Sipelga kalmistule ei ole maetud ka ühtegi teist mõisnikku.
Pärast Friedrich Adolph von Dellingshauseni surma pärisid tema Järvamaa ja Virumaa mõisad ning elumaja Tallinnas tema neli poega.
Kahe vana kalmistu (teine on Kadrinast veidi Rakvere poole paremale teeotsast Hulja- Männiku kalmistu, maa kinkis sama mõisnik Dellingshausen oma Hulja mõisa Männiku metsamaast)
Sipelgal on näiteks olnud sajand tagasi puidust välialtar ja värava ees oli suur rookatustega hoonetega talukoht. Peremees oli kingsepp ja kalmistuvaht. Igal aastal korraldati koos kalmistupühaga ka selle talu õuel väike laat söökide-jookide pakkumisega, osavõtjaid oli sadu. Tuldi jala, hobusega ja jalgrattaga.
Eriline tänu Sirje Kuusikule „MTÜ Pärandihoidja“ kes varustas meid olulise infoga ja valgustas edasistest plaanidest.
Mõned projektid Sipelga kalmistuga on veel töös ja kui aeg, siis anname sellest teada.
Aarde leidmiseks paluks kivimüüritisest seda mitte otsida ja valgusallikas peaks samuti kuuluma varustuse hulka.
Aarde leidmiseks paluks kivimüüritisest seda mitte otsida ja valgusallikas peaks samuti kuuluma varustuse hulka.
Kohe alguses peab mainima, siia Sipelga kalmistule peideti kuskil 14 aastat tagasi (2007) samuti üks aare kuid 2014 aastal kahjuks see arhiveeriti.Tookord oli sellel multiaardel teine teostus ja oma lugu. Nüüdseks on aga selgunud palju huvitavat mida tahaks jagada ja hoopis teises võtmes.Juba aarde ja ka kalmistu algupärane nimi Sippelga on pärit selle loomise ajast, mis nüüdseks on lihtsalt Sipelga.
Friedrich Adolph von Dellingshauseni kohta teavet otsides leidsin tema kohta väga huvitavat infot,kuid aarde kirjeldusse pannes oleks see veninud oi-oi kui pikaks ja nii otsustasin piirduda lühikese kirjeldusega.Sama sisuga kirjelduse ja muudki huvitavat leiate ka kalmistu juurest infotahvlilt.
Friedrich Adolph von Dellingshausen sündis Thomas von Dellingshauseni (sünd: 21.12.1721, surn: 09.01.1797) perre 12.07.1769 Saaremaal. Peres oli veel teine poeg Thomas Woldemar. Friedrich Adolph asus peale abiellumist 1791. aastal koos abikaasa Carolinega (sünd: von Krusenstern) Saaremaalt Tiinuse mõisast ümber Virumaale Essu mõisa, mille Caroline oli saanud päranduseks. 1796. aastal ostis ta Aaspere mõisa, mille peahoone väljaehitamise lõpetas 1800. aastal. Aaspere mõisast sai von Dellingshausenite peamõis pere mitmele järgmisele põlvkonnale. Mõisa peahoones oli 27 härrastetuba, lisaks majapidamisruumid ja teenijatoad. Adolph von Dellingshauseni elupõhimõte oli: „Tehke põhiliselt ainult head“. Läbi elu oli ta tuntud hea ja hooliva läbisaamise poolest lihtrahvaga. Teised mõisnikud olevat teda isegi pilganud tema suure heasoovlikkuse pärast. Teada on mitmeid juhtumeid, kus ta maksis kinni teiste mõisnike võlgasid. Seetõttu olid need sunnitud oma mõisasid talle võla tagasi maksmiseni pantima. Tema pere elas alates peamaja valmimisest suveti Aaspere mõisas, ülejäänud aja Ambla kihelkonnas Pruuna mõisas (ostis 1793) või pere elamus Tallinnas. Ta laiendas Aasperes parki ja aeda, rajas tiike jms. Perre sündis 4 poega ja 1 tütar. Maanõunik vabahärra Friedrich Adolph von Dellingshausen oli hilisema Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni vana-vanaisa. Paruni tiitli sai Friedrich Adolph von Dellingshausen koos isa ja vennaga 1785. aastal. Vastavalt Saaremaa rüütelkonna otsusele 08.01.1797. aastal tõsteti perekond Dellingshausen selle rüütelkonna vana aadliregistri järgi aadliseisusesse. Friedrich Adolphile kuulusid lisaks Aaspere peamõisale paljud mõisad Virumaal ja Järvamaal (kokku 16) ning 4 mõisa Läänemaal. Ta oli üks Eestimaa rikkamaid mõisnikke. Järvamaal Ambla kihelkonnas kuulusid talle peale Pruuna mõisa veel Põriki, Rägavere ja Linnape mõisad (ostetud perioodil 1793-1834). Lisaks omas ta Aaspere mõisa juurde kuuluvana 43 aastat Käsmu küla, ilma et ta oleks kordagi sinna ise jõudnud. Üks viimasena ostetud uutest mõisatest Ambla kihelkonnaas oli Linnape (ostetud 1834. aastal), mille Sipelga metsamaast eraldas ta maatüki Ambla kirikule Sipelga abikalmistu rajamiseks. Virumaal omas ta mitmeid mõisaid, sh Kadrina kihelkonnas Hulja, Hõbeda, Undla, Loobu ja Vatku. Tema Hulja mõisa Männiku metsamaast eraldati 19. sajandi esimeses pooles Kadrina kirikule maatükk HuljaMänniku abikalmistu rajamiseks.
Sipelga kalmistul eraldas Friedrich Adolph ise omale matmisplatsi keset kalmistut. Tema soov oli, et teda maetaks Sipelga kalmistule esimesena. Teadaolevalt on sinna maetud lihtrahvast siiski juba enne parunit ja tema abikaasat. Parun Friedrich Adolph von Dellingshausen suri 26.03.1839 Tallinnas ja maeti tema soovi kohaselt Sipelga kalmistule. Sama aasta detsembris (1839) suri tema abikaasa Caroline, kes sängitati Sipelga kalmistule abikaasa kõrvale. Dellingshausenite abielupaar jäigi ainsaks Dellingshausenite perekonnast, kes on maetud Sipelga kalmistule. Mitmed selle perekonna erinevatest põlvkondadest liikmed puhkavad Ambla, Kadrina ja Haljala kalmistutel. Sipelga kalmistule ei ole maetud ka ühtegi teist mõisnikku.
Pärast Friedrich Adolph von Dellingshauseni surma pärisid tema Järvamaa ja Virumaa mõisad ning elumaja Tallinnas tema neli poega.
Kahe vana kalmistu (teine on Kadrinast veidi Rakvere poole paremale teeotsast Hulja- Männiku kalmistu, maa kinkis sama mõisnik Dellingshausen oma Hulja mõisa Männiku metsamaast)
Sipelgal on näiteks olnud sajand tagasi puidust välialtar ja värava ees oli suur rookatustega hoonetega talukoht. Peremees oli kingsepp ja kalmistuvaht. Igal aastal korraldati koos kalmistupühaga ka selle talu õuel väike laat söökide-jookide pakkumisega, osavõtjaid oli sadu. Tuldi jala, hobusega ja jalgrattaga.
Eriline tänu Sirje Kuusikule „MTÜ Pärandihoidja“ kes varustas meid olulise infoga ja valgustas edasistest plaanidest.
Mõned projektid Sipelga kalmistuga on veel töös ja kui aeg, siis anname sellest teada.
Aarde leidmiseks paluks kivimüüritisest seda mitte otsida ja valgusallikas peaks samuti kuuluma varustuse hulka.
Logiteadete statistika
Logiteated
Lahe peidukas, leitud!
Leidsime!
kaval
Vägev!
Suur tänu siia juhatamast, leidsime anomaaliaid juba surnuaias sees, ega see see parem polnud, äge teostus, natuke ikka võttis aega
Super aare igas mõttes. Kalmistu oli samuti igati huvitav. Otsisin vist paarkümmend minutit enne kui aare efektselt avanes. Tasus tulla. Suured tänud.
Leitud
Esiteks tuli sääsed välja lasta, et ise sisse mahuks. Tundus küll veidi hirmus, aga tegelikult polnud midagi hullu. Täitsa tore. Aitäh!
Käisin Aegviidu matkafestivalil matka tegemas. Koduteel noppisin mõned aarded. Siia tulin esmalt lambivabalt, lootsin leida, aga ei, tuli ikkagi autost valgusti ka tuua, et nägijaks saada. Tänud põnevat kohta näitamast, surnuaia värava kellatornis polnudki veel käinud.
Jällegi väga ilus koht. Väga hea peidukas ka.
Jah, taaskord pidin tõdema, et aardeta poleks siia sattunud. Aega läks omajagu: esimesel ringil tühjad pihud, siis väike jalutuskäik puhkepaikade vahel ja siis "vaatan ainult korraks veel". Nüüd juba tulemuslikult. Tõesti osavalt peidetud, suur aitäh!
Leidsin
Üllatavalt hea peidik leitud. Tänud toreda aarde eest.
Aitäh, kaval koht
See koht üllatas.Õnneks oli siin vaikne ja rahulik.Aare ise hästi tehtud ja korralikult peidus.Aitüma peitmast,täitsa uus koht Eestimaal jälle nähtud ja külastatud. Preemiaks FP
Siin läks ikka aega. Väga kaval.
Tänase vihmase ilmaga käisin uuesti kohal ja taastasin esialgse olukorra.
Loodan, et aare püsib ja uuesti jooksu ei pane :)
Eile õhtul käisin koha peal ja tõesti konteinerit polnud oma pesas.Vaatasin, et GC lehel oli viimane leid 31 augustil kus ta veel alles oli. Kas viimased leidjad pillasid topsi tagasipanekul maha ja keegi juhuslik leidis või tõesti mida iganes. Otsisin ümbrusest üle poole tunni, aga tulemuseta. Hetkel logida ei saa ja püüan viia esimesel võimalusel uue topsi ja logiraamatu.
Iseenesest väga kummaline olukord selle aardega.Esimesele võimalusel lähen kontrollin milles küsimus.
Aare on jooksu pannud. Peiduka leidsime aga sisu pole.
Kõik naelad said kohusetundlikult üle vaadatud ning viimane paljastas loomulikult ka aarde. Aitäh, äge koht, kus aaret otsida!
Mul pole siia mõtet kopeerida Lauri leiulogi, pmst samad mõtted.
Tänud aarde eest!
See oli üks lahe koht ja aare. Selline täiskomplekt: lahe asukoht, lahe peidukoht ja seal veel ka hea teostus. Lust on selliseid leida. Välja tulles aga olid mõtted nii mujal, et pea sai madala uksepiidaga korralikult tuttavaks ja alles nüüd mõni päev pole enam tunda andnud, niiet olge ettevaatlikud :) Peitjatele suured tänud!
Veel üks harv peatus koduteel Tõrvast. Järjekordsed kruusateed, aga autol oli sellest ju kama, nagu meilgi :-) Ja siia tasus tulla küll, lausa mitmel põhjusel. Kirjeldatud härrasmehe elulugu on hea näide, et saab küll olla heasoovlik ja jõukas. Talle pühendatud aare on igati väärikas ja lugupidav. Õnneks läks meil leiuga üsna nobedasti, kuigi polnud teadagi, et taskulampi vaja :-) Ju Friedrich Adolphi hea karma saadab siinset paika siiani.
Suured tänud põhjaliku kirjelduse ja väärt aarde eest! Soovitan ja kiidan. Aare parimas korras.
Ei arvanud, et sinna tuleb minna...
Leitud, tänud!
Mina polnud siia küll kunagi varem sattunud. Aitäh erilise koha tutvustamise eest.
Leitud, logitud, tänan!
Leitud.
Väga põnev koht, sellist teist ei teagi! Lampi otseselt vaja ei läinud, aga julgestuseks kõlbas küll. Veidi oli hirm, et luku taha jääme, kuid kalmistul tegutseja ootas autos, kuni me oma toimingud tehtud saime ja luku ise sulgesime. Aitäh!
