Sleeping with birds

leidsin!

Leitud.

Esimene probleem, ei saa aru, kuidas ikkagi oleks kõige targem ligineda. Otsustasime, et ei tee sellest probleemist probleemi ja läheneme golfiväljaku poolt. Külma on vist Kuressaares ikka tõeliselt vähe olnud, et enne lume maha sadamist maapind kohe mitte üks raas külmuda ei jõudnud. Ikka mitmes kohas pressis vesi maapinnast saapa ümber välja, aga igatahes ära me ei uppunud ja väljaspoole saabast see vesi jäigi, nii et kuivade jalgadega kohale. Edasi läks siis nii, et kaaslane, kes järjekordselt oli oma kindad autosse peesitama unustanud, ronis paljakäsi lumisest ja jäisest puust kinni hoides üles ja mina, kenasti kinnastatult, ootasin kannatlikult all. Nimed said kirja ja tuli tõdeda, et hullematessegi logiraamatutesse oma logi jätnud, pole siin nii katastroofilist midagi.
Tänud peitjale selle öömõistatuse eest

Aare paigas.

Aare leitud ja remonti võetud. 5 oktoobrist jälle korras oma esialgsel kujul, st. vajab kättesaamiseks kerget ronimist.

Idee ja kunagine teostus väga lahe, aga praegu vajab suuremat hooldust.

Logiraamat vettinud.

Leitud

Leitud. Tänane

Tore rada tõi kohale, sai natuke ka linde vaadeldud. Tänan.

Leitud, aitäh!

Sai käidud lihtsalt linnu vaatlus tornis, aeg mõõdus ja väljas hakkas hämarduma. Tuli jutuks geopeitus, et läheduses peaks olema aare. Taskulampe kaasas ei olnud, õnneks oli õhtune päikese loojang meie lambiks. Märkasin kahtlast helki. Võtsime siis ette teekonna märgatud kohta ja selguski tõsiasi, et olime leidnud aarde. Edu kõigile

Tänud aarde eest.

Kuna siia jõudsime pimedas ja meie lampukesed olid juba vatti saanud, siis siin läks meil raskelt. Kuid´gi tead, mida vaja otsida, siis lihtsalt nende pussudega ei näe. No lõpuks saime nägijaks ja asi sai koos vormistatud.

Tänud, hiiglama lahe torn!

Oi, siin me käisime täna 2 korda. Esimesel korral paistis päike silma ja mitte midagi ei helkinud. Teisel korral sihtisime päikseloojanguaegset/-järgset aega, aga päris pihta ei saanud ja taskulambist ei olnud mingit kasu. Seega lasin end jalgadel kuhugi umbes-täpselt viia ja etskae - midagi kahtlast jäigi silma. Wingmän ei võtnud küll eriti vedu ja arvas, et mul on luulud, aga kes viimasena naerab, naerab paremini. Mina ei naernud. Logisin ja nüüd tänan - ilus õhtune jalutuskäik x2 oli!

Ei jõudnud päikeseloojangut ära oodata. Kasutasin catibergi silmi. Tema ütles, et tal kusagil välgatas. Natuke kahtlesin, aga aarde võtsin välja. Aitäh!

Algul kaarti vaadates tundus see korralik cräpp koht, eriti kui pole kohalik. Õnneks viimane logi viitas raja algusele kust läks üpris viisakas tee lõppu välja. Kuna mu pealamp on endiselt üllatavalt hea siis enne leidsin aare ja siis alles käisin vaatlus punkti imetlemas. Öö aarde jaoks on asukoht ikka üllatavalt supper, väga hea teostus. Annaks lausa 2 lemmik punkti aga ühe võtan maha kuna lõpus oli paras foobia aarde kast, priskeid ämblike täis ja isegi purgis oli neid, vaikselt meelitasin logiraamatu välja ja sain nime kirja. Aga sellest hoolimata supper asukoht ;) aitäh :)

Hendrik paar korda siin ise aaret otsimas käinud, paraku liiga nõrga lambiga. Seekord siras marker kauguses selgelt. Kohapeal pidime nentima, et kummastki pole seekord lindude öörahu häirijat.

Positiivse poole pealt - silla poolt ja ümber torni on nüüd korralik laudtee

See aare sai päeva viimaseks. Mul polnud kõige parem jalanõuvalik ja teejupid, kus laudteed polnud, oli vaja rohkem jalge ette vaadata. Õnneks läks kogu teekond ilma suuremate probleemideta. Carolysil õnnestus oma lambiga näha märgistust. Mina jäin seda siis valgustama kuni teised kohale jalutasid ja siis järgnesin. Lootsin kohale jõudes, et nimed kirjas, aga oh ei. Ise pidin hoopis üles ronima. Tagasitee läks juba kiiremini. Aitäh!

See aare oleks peaaegu meelest läinud, kuid õnneks siiski meenus. Ikkagist ju ööaare ja käes oli öö. Mari-Liis ja Anni asusid teele, ma vahetasin veel kummikud jalga ning otsisin matkakepi välja. Mõlemad olid minu arust heaks kaaslaseks siin teekonnal kuna nii ei pidanud ma liiga palju jalge ette vaatama. Vaatetorn ikka lasi ennast oodata, kuid lõpuks ta ära nägime. Seejärel tegime nagu öeldud ning õnneks ka vähemalt ühe lambiga õnnestus marker tabada. Seejärel hargnesime, kes läks aarde juurde; kes jäi juhatama, et ülejäänud ikka õigesse kohta jõuaksid. Siis ootasime Anni järgi, et ta saaks ikkagist ise aarde juures ära käia. Aitäh toreda matka eest! EVEJ

Lõpuks leidsime! Olime seda juba 4-5 korda otsimas käinud. Peab mainima, et telefonilambiga pole seal midagi teha. Ikka läheb üsna korralikku taskulampi tarvis :)

Selle aarde logimise ajaks oli pikk geopäev selja taga. Algselt oli mul küll imeline plaan õhtul ,,Eesti laulu" vaadata, aga praegu on küll hea meel, et geopeitutud sai, sest nüüd ei karju see täpp silma. Igatahes algselt lootsime lõigata, aga ei õnnestunud ja siis läksime ringiga. Järjekordselt sai kinnitust, et kummik on parim geojalanõu. Mõnisada meetrit enne aaret sai näha omapärast vaatepilti. Keset külma veebruarit, kui vesi veel poolenisti jääs oli, keeras Silver teksadel servad üles ja lihtsalt läks plärts ja plärts mööda jääkülma vett, nii et vesi vastu paljaid sääri peksis ja ei teinud mitte ainsatki kurba, virisevat vms kommentaari. Logimise võtsin ma enda peale, kuid tegin sellega Silverile tööd juurde, kui aardekaas vette kukkus ja Silver veel käed ka jääkülma vette pidi kastma. Aga lõpuks sai logitud ja siis polnud küll muud kui sooja tarre ,,Eesti laulu" vaatama.

Planeeritud päeva viimane aare ootas otsimist. Midagi pole öelda, olud olid täna keerulised, aga kuidagi ei tahtnud mitteleiuga päeva lõpetada. Liis see oli valmis kastaneid kummikutes tulest välja tooma, kuid polnud nõus kogu rõõmu tal üksi ära teha laskma ja kalpsasin kaasa. Eks mida samm edasi, seda vesisemaks läks. Saapad olid jalas ausad ja toimisid kummikutena väga hästi. Kuniks viimastel meetritel eriti lõbusaks läks ja üle serva kogu saapa sisu ikkagi lõpuks ära leotati. Hea, et teised kirsad veel kaasas olid, kuna need ära uputatud saapad ei näidanud isegi järgmise päeva hommikul ahju otsas mingeid kuivamise märke. Isegi nädal aega hiljem kippusid sokid neis jalga tõmmates niiskeks minema. Nüüd siis tean, mida enam teha ei tohi ja järgmine kord tuleb ikka paljajalu minna.

Tänud.

Pika ja toreda geopäeva lõpetuseks tulime piiluma, kus linnud magavad. Ligipääs lindude öömajale osutus aga parajaks väljakutseks. Oleks teadnud, oleksime võinud tänase talisupluse siin hoopi teha;) Paraku sai sulps just tund tagasi tehtud ja kuidagi ei tahtnud siin riietes seda korrata. Geopeiturid on ju aga visad, ei anna nii lihtsalt alla, mõned meist olid eriti kangelaslikud, nii sai ergutuste saatel siiski linnukeste pesa külastatud. Oskasime ikka väga vale aja valida, suvisel või kuivemal ajal oleks ilmselt oluliselt lihtsam, täna oli paras väljakutse. Tänks, tiim!

Aitäh.

Hommikust hämarust ära kasutades tulime lindusid kaema. Mõned vidistajad olid isegi olemas. Samuti oli aare omas kohas olemas.

Tänan peitmast.

Jäin Saaremaale tööle lõksu ja koju ei saanudki, siiasamma lähedale hotelli kupatati. No selge, lamp oli isegi kaasas, küll teiste aarete jaoks. Aga siis vudistasin täpselt sel ajal, kui hämardus hooga üle golfiväljaku ja aare tuli kenasti välja. Mulle meeldis küll, nii üle hämara golfiväljaku tatsata kui see kontsept. Hea aare, aitäh.

Leitud, logitud, tänan!

Eelmisel õhtul ühes tornis, täna teises. Tulin otse peale loojangut golfiväljaku kaudu ja oli ikka ilus küll. Linnud ja konnad tegid igasugu hääli, golfareid polnud, väike udu kerkis. Helkur on ootamatult hea ja säras niimoodi vastu, nagu oleks keegi taskulambi sisse lülitanud. Lisanüansina on peidikus kaks topsikut, millest õige oli ülemine, milleni jõudmine nõuab pisikest lisapingutust. Kujutan ette, mihuke ämblikubande siin peidikust suveöödel vastu vaatab. Korras, kuiv ja tänud peitjale.

Teekond oli üsna libe ja mudane,kuid aarde leidsime kiirelt.

Tulime hommikul esimesena siia, et kui näeme, siis näeme ja kui ei, siis jääb järgmiseks korraks. Aga kõik oli väga hästi nähtav võimsa taskulambiga.
Vuta vuta kohale, ämblikuvõrgud aarde ümbert ära ja nimi kirja.
Tänud.

Tänan aarde eest!