Suure-Aru soo

Ei läinud kahte aastatki, natu üle ühe vaid, ja juba järgmised külastajad kohal. Tegelikult ju täitsa tore koht ja kohalesaamine pole ka midagi hullu. Alguses panime ka auto sinna aia taha, aga siis ikkagi jalutasin tagasi ja võtsin oma massina kaasa. Sai kohe jupi maad ligemale. Esimese tornini oli lausa luks tee, kuid siis natukese maa tagant tuli mingi mülgas vastu. Eks ikka õige maasturiga oleks sealt edasigi saanud, aga mul vaid linnamaastur, ei kvalifitseerunud selle tee jaoks piisavalt asjalikuks. Väheke üle kilomeetri jäigi astuda. Ega ta nüüd jalutuskäik pargis just polnud, aga ka ei midagi kontimurdvat. Põdrad olid küll sohu parasjagu jälgi teinud ja nende läbivajumiskohtades oli ka oht ise jalg kuhugi sügavustesse uputada. Mul õnnetus see lausa kaks korda, kord ühega ja siis tasakaalu mõttes teisega ka sulpsasin ikka sügavustesse niisuguse hooga, et lendasin käpuli. Aga sool on see tore omadus, et ta pehme, haiget ei saa, märjaks vaid väheke.
Igatahes oli igati tore retk, tänu peitjale sohu kupatamast. Aardega seal kõik korras, sai väikese iluravi ja ootab järgmiseid külastajaid.

Pimedas ja sajus võttis ikka aega, et õige teeots leida. Peale pikemaid eksirännakuid sai valitud tee, mida maa-ametis ei olnud, kuid waze siiski tunnistas. Seejärel sai mööda mugavaid ja vähemmugavaid radu kohale roomatud ja kiire logimine tehtud. Karbi ümber olnud kile oli ära näritud, aga aare ise heas korras. Aitäh!

Üks tore sünnipäeva retk. Aare leitud. Aitäh peitjale

Paar päeva tagasi sai Svenile tehtud ettepanek, et läheks tema sünnipäeva puhul matkale. Mõeldud, tehtud. Vahetasime oma tavaauto subaru vastu ja raba poole teele. Poolel teel märkasime üht autot, mis kraavi oli vajunud. Läksime vaatama, äkki saame aidata. Auto oli põhja peal nii kinni, et lükates seda välja ei saanud. Labidat meil polnud ja ka benjit kaasas mitte. Üks vähestest asjadest, mis pagassis leidus oli pikendusjuhe. Dauno arvas, et sellega saab kah. Teise auto omanikul ja ka Svenil läksid silmad suureks..et mis mõttes nagu.
Paigaldasime juhtme mitmekordseks ja auto sai supsti välja tõmmatud. Üks heategu tehtud, sõitsime edasi raba poole. Siis otsustas subaru aku kiirelt tühjeneda ja hoidsime pöidlaid pihus, et jõuaksime ära käia. Sõitsime nii kaugele kui saime, aardeni jäi jala minna 890 meetrit. Lund hullult polnud. Seega suht mõistlik jalutuskäik.
Auto juurde tagasi jõudes oli aku nii tühi, et kojamehed ei töödanud, tuled ei põlenud. Ja ka suunatuli lõpetas töö.
Kojusõit oli seega riskibisnes. Lugesime kilomeetreid. Mis meid üllatas, oli see, et vähem kui veerand autodest vilgutas meile, et meil tuled ei põle. Uskumatult vähe.
Täpselt väravas kustus ka mootor. Panime aku laadima ja võisime päeva korda läinuks lugeda.
Meil oli värvikas pärastlõuna.
Tänud.

Auto jäi kohta, kust tundus viisakas mitte edasi sõita. Saapad jalga, räätsad kaasa ja minek. Alguses mööda jahimeeste teid, siis veidi läbi metsa ja edasi sai loomaradasid kasutatud. Sellisest kohast mingi onni jäänuseid leida oli omajagu üllatav. tagasi jalutades nägime ka seenelisi ja poolel teel autoni ka nende pargitud autot. Aga ilusal hommikul jalutada on ka tore. Aitäh peitjale.

Auto jätsime heinamaa servale. Võtsime aega, panime jalga matkasaapad ning haarasime kaasa ka igaks juhuks räätsad, mida vaja ei läinudki. Tegime vahva matka sohu. Panin tähele taimede erisust ja jalutasime nii palju kui sai metsloomade radadel kuniks jõudsime salapärase majakeseni. Kes küll ja millal tarekeses elas see jäi mõtteaineks. Oli tore algus geopäevale. Aitäh peitjale!

Auto jäi kindlale teele ja meie asusime teele, kõigepealt jahitornideni ja siis juba nendest edasi aardeni. Räätsad olid kaasas rohkem selleks, et soo serval jõuda arusaamisele, et saab täitsa edukalt ka ilma nendeta hakkama ja nad sobivad hästi tagasi tulekul metsa sisenemise kohta märgistama. Aare on täitsa hea tervise juures ja hoone geopeituri lõksuna õnneks ei toimi.

Tänan peitmast.

Läks täpselt nii nagu peitja välja pakkus. Olid kummikud ja tore matk soos. Tänu sobilikule aastaajale oli soo kivikõva ning oleks piisanud ka matkatossust. Päike säras ja matkajate meeleolu oli üsna reibas. Peatselt said nimed logisse kirja ja meeleolukas päev jätkus. Tänud!

Oli päikseline päev ja õhus oli tunda kevadet. Lume koorik oli kõva ja sellel oli hea astuda. Tänan!

Seiklus omaette, aitäh :)

See aare on ka kuidagi pikka aega oma seda 6iget päeva oodanud. Ja nagu täna selgeks sain, siis ka p6hjusega :D
Päeva l6pus oli just m6nusasti aega et tulla siis vaatama et millega siin tegu. Googli poolt pakutud lähenemistee praakisin kohe k6rvale, kuna siis oleks pidanud arvatavasti ka j6ge yletama hakkama. Erinevatelt kaartidelt tuvastasin, et sinna ju v6imalik palju lähemale s6ita. Esimene teevalik läks kyll kahtlaselt lähedalt yhe maja aia äärest ja tulin nac maad tagasi et teist teed katsetada. Seda ma aga ei suutnud lume alt tuvastada ja nii olingi veidi aja pärast aia ääres tagasi. Lund nagu oli, aga p6llu pealt k6rrelised paistsid. Tegin veel paar proovijälge mis andsid kinnitust et siin vaid kerge lumekirme tee peal alles. Ja nii ma sealt veeresingi l6busasti yle p6llu kuni p6llu teises otsas ennem metsa oli kerge kyyr tee peale tuisanud. Pahaaimamatult s6itsin ennast sinna muidugi k6hu peale kinni. Ei ole hullu, ennemgi juhtunud. Pagasnikust zap66rikas ja lund 6gvendama. Lumekoorik oli k6va nagu betoon ja labidas ei tahtnud esiti sissegi minna. Kooriku alla aga selline kristallsem 6hulisem kiht. Ratta k6rvalt kaevama hakates aga oli selline oot misasja efekt. Maapinda ei tulegi vastu? läksin tegin nyyd auto tagant ka yhe proovikaevamise ja pidin t6dema t6siasja et lumekooriku all oli veel ca 40cm lund. Olin iseeneselegi arusaamata m66da lumekoorikut s6itnud. Poleks iial arvanud et selliseid asju ka s6iduautoga teha saab, vaid pidasin seda Siberivallutajate leivanumbriks. Ohjummal kyll kuidas ma siit nyyd minema saan. Peast käisid juba 4x4 help m6tted läbi aga praegusi yle kaheeuroseid kytusehindasid arvestades otsustasin selle variandi siiski viimaseks 6lek6rreks jätta. Egas midagi tuli lihtsalt labidale kuuma anda. K6igepealt kaevasin auto taha pooleteist auto pikkuse tyhja ala. Kuigi seda koorikuserva vaadates ei olnud yldsegi kindel et ma sellest pärast ka yles saan ja et see mind ka uuesti kandma hakkab. Aga ega mul yhtegi paremat plaani ka ju polnud. Nii oli mul vähemasti kindla pinnase pealt hoov6tu rada. Täna oli mul kindel plaan et seekordne kinnijäämine ja pääsemine v6iks ikka l6ppeda nii et ei tule jälle autot remontima hakata. Taga oli tyhi p6ld ning ees olevad puud liiga kaugel et kusagilt vintsida. Ehks see abivahend oli täna kasutu. Lumekoorik oli ca 40cm k6rge ja k6va nagu kivi. Sealt otse tagasi maa peale tagurdades oleks raudselt esistange eest rebinud ja arvatavasti ka radika vahetust vaja olnud. Yhes6naga ainuke valutu variant oli kogu auto alune tyhjaks kaevata ja laugem peales6it teha. Ja siis hakkasin muudkui auto alust tyhjaks kyhveldama. Vahepeal j6udis päikegi tuttu minna ja korraks oli mure et kuidas pimedas ilma lambita siin majandada. Aga 6nneks oli tähistaevas ja kuu andis korralikult valgust. Kaevamise peale kulus 3,5 tundi kuni olin ennast auto alt läbi kyhveldanud. Päris creepi tunne oli seal all olla kui autop6hi on sinust yle poole meetri k6rgemal :D. Istusin autosse ja teise katsega saingi ennast siis auto taha kaevatud kaevikusse. Kas nyyd tuleb hakata veel ymberkeeramis kohta ka kaevama? Tegin tagumise lumeserva nac laugemaks ja katsetasin korra, et kas koorik yldse kannab ka enam. Tagarattaid kandis ja ega ma sellest ymberkeeramis koha kaevamism6ttest nagunii väga vaimustatud polnud. Korjasin kodinad autosse, hingasin sygavalt sisse ja v6tsin hoogu. P6maki esimese korraga kooriku peale ja juba liikusingi. Rattad tahtsid aga järjest rohkem hakata m66da vanat jälge läbi kooriku vajuma. Kooriku alune kristalne lumepudi meenutas liivas s6itmist ja hoo raugemisel oleksin ennast hetkega sisse kaapinud. Nii et ei muud kui gaasi juurde. Nyyd ei saa enam inertsi järgi jätta. Vahepeal kiskus isegi nac juba p6llu poole ka aga ikka hoidsin hoogu yleval ja 6nnex nac aja pärast olingi maja k6rval tagasi. Huuh kas see m6nesaja meetrine v6it oli siis t6esti seda väärt et siin tundide viisi kaevata? Normaalne inimene vastaks selle peale....(eks igayhk teab ise mis nad m6tleks/ytleks) Aga minu jaoks oli see täielik kvaliteetaeg iseenda, auto, labida, päikeseloojangu, kuupaiste seltsis :D Ja mis k6ige tähtsam. Seekord sain autoga täitsa yhes tykis ja ise sealt tulema Hehehe ;) esialgu plaanisin jah soo serva jahimeeste torni juurde s6ita et jalavaeva vähendada. Aga peale k6ike seda oli sealt maja k6rvalt ikka täitsa m6nus ca 5 km jalgsi kulgeda. Kuu valgustas nii hästi et lambi panin alles aarde juures p6lema. Ja kogu maastik oli nii siledaks kylmunud et nagu jalutuskäik pargis oli kogu matk sinna ja tagasi. S66datorni juures nägin maas olevat tynni kus sain taas kinnitust et lund on siin ikka k6vasti yle poole meetri aga koorik kannab nagu oleks vaid 1cm lund, lahe. Ahjaa kaevamise ajal käisid paar metskitse ka minu tegevusi tervitamas. Taas yks korralik 6nneliku l6puga seiklus mis jääb pikalt meelde. Tsiteerides taas Karuonu s6nu et 6ige seiklus ongi see kui midagi ikka pekki ka läheb, need on need mis ka meelde jäävad ;) Tänud peitjale

Edit: Kuupäev korrigeeritud. Tänud Sandrile. Muidu oleks pidanud uuele visiidile minema kuupäeva raamatus korrigeerima. See on see kui kohe ära ei logi :D

Leitud, logitud, tänan!

Leidsime aega, panime jalga kummikud ja läksimegi vahvale soomatkale :)

Mõnda aega mõtlesin, et selle aarde juurde peaks ikka talvel karmi pakasega minema, kui soo ära külmunud on. Eile aga saime nii mõnusa matka ja hea emotsiooni Maipri peidetud maastik 4.0 aarde juurde Tõlinõmme rabas, nii et kohe tekkis mõte täna Suure-Aru sohu minna. Ja üldse ei kahetse seda plaani, sest seegi koht oli väga ilus ja maastik üldse mitte konti murdev. Kummikud olid täiesti piisavad, muid abivahendeid seal praegu vaja pole.

Auto jätsime umbes 1,8 km kaugusele, kuigi täitsa sõidetav põllutee viis veel edasi. Meil polnud plaanis autoga sohu tikkuda ja mõnus oli seal põldude vahel jalutada. Kõrgema autoga õnnestub praegusel kuival ajal ilmselt täitsa soo serva, teise jahimeeste torni juurde sõita.

Soos oli üsna palju metslooma radu ja kõrges rohus märkasime ka loomade magamiskohti. Algul üritasime mööda loomarada liikuda, kuid see renn oli päris sügav ja kohati ka üsna märg. Paaril korral õnnestus isegi peaaegu kummiku servani vette astuda. Muidu oli soo üsna kuiv ja kolletunud, värve eriti polnud, kuid õnneks päikesekiired andsid natuke siiski kuldset tooni sellele maastikule.

Aarde leidsime ilusti oma pesast, närilised olid natuke ümbritsevat kilekotti näksinud, kuid karbiga kõik parimas korras. Salapärasest ehitisest pole kahjuks enam midagi erilist järgi, üks sein vaid veel püsti.

Väga mõnus matk imeliselt vaiksesse ja rahulikku kohta. Ei ühtegi segavat putukat, närvi ajavat rohemassi ega palavust. Sügis on metsikus looduses liikumiseks ikka kõige parem aeg. Suur tänu peitjale, veetsime ülimõnusad poolteist tundi soos jalutades!

Peale pühapäevast rabamatka mõtlesime, et teeme ühe soomatka kohe sinna otsa, äkki maa veel natuke kannab. No ei kandnud ta seal midagi :D Oli raske matk ja vedas, et sihini jõudsime. Oleks pidanud end paremini varustama ka. Eks elu õpetab. Soo pani korralikult proovile ning järgmise korra jaoks on märkused parandusettepanekutega seinale naelutatud. Esikohal on - vesi alati kaasa!

Aitäh.

See oli jõhker. Ma loodan, et lähiajal siia uusi aardeid ei peideta. Päris kohe küll tagasi ei läheks. Natuke jäime muidugi hiljaks ka. No mis teha, kui talvel võetavaid aardeid on nii palju. Esimest korda tundsin aaret otsides puudust veest. Rabad on ikka mõnusamad ja kergemad, kui sood. Samas sokid jäid kuivaks, aga päris palju hüplemist oli. Põdra väljaheidete järgi tundus, et neid on seal terve kari, aga silma ei hakanud ühtegi. Hea, et see nüüd tehtud. Aitäh!

Sai maaameti kaarti uuritud ja otsustatud Leesikmäe kaudu läheneda. Kaardi pealt paistis, et autoga saab küllaltki lähedale ja lootsime, et looduslik takistus ei sunni meid poole tee pealt tagasi tulema. Talu juures selgus, et viisakas oleks edasi mitte sõita ja ega meil selle lisajalutuskäigu vastu midagi ei olnud, mõnus teed mööda astumine. Jahimeestega leppisime kokku kuhu poole nad oma püssitorud keeravad, natukese aja pärast oligi juba esimest pauku kuulda. Jõe äärde jõudes selgus, et üllatavalt suur see Vasalemma jõgi, Vaatamata sellele oli päris mitmeid ja häid jõeületuse võimalusi. Hundu päris nii ei arvanud.... Soos oli mõnus ja pehme astumine, vesised jäljed jäid jäid järele. Suured tänud aarde eest!

Lootsime autoga küll lähemale sõita aga eramaa märgid tulid vastu ja jätsime auto märgi taha ning liikusime jala edasi.Jahimehed olid ka ennast ilusti ritta võtnud aga meie teekonda nad ei segand.Tagasi tulles kohtusime taas nendega aga siis oli neil juba 2siga kärus.Peaaegu jõeni olid auto jäljed ees ja oli hea astuda,edasi juba lumes.Aitäh!

Plaanisin minagi, nagu eelmine leidja Janar, esimese hooga Keilasse minna paari kaardile manatud täppi ära realiseerima, aga autosse istudes jäi viimast korda kaardile pilku heites silma ka see punkt. Miskipärast hakkas see aare aga aina enam kõnetama ja mängisin hoobilt oma plaanid ümber. Väljas oli mõnusalt lumine ilm ja sadas aina juurdegi, see lausa kutsus loodusesse. Oma madalapõhjalisega sain ca 1.5km peale ja seda ainult ühe kolksuga vastu põhja. Ajasin oma uued soojad kummikud jala otsa ja teekond võis alata. Mööda metsateed, kus ilmselt nii mõnigi masin ilmselt veel lähemale saaks, oli see raja kõige lihtsam osa. Leidsin minagi järgmise jahimeeste kaamera ja lehvitasin neile usinalt. Nii nagu lubatud, hakkasid olud järsku aina soisemaks kiskuma. Lumekihi all oli küll ka jääkiht, kuid iga teine samm kippus sealt läbi vajuma. Enamjaolt oli alati põhi all ja võis julgelt tepmot teha. Ainult ühes kohas kadus miskipärast jalg tühimikku kuid sain siiski jala enne kummikuserva pidama. Lund aina langes juurde ja nautisin olusid täiel rinnal. Imestasin, et lumerohkuse kohapealt on see tali juba mitu korda möödunud aasta omale silmad ette teinud. Mööda loomaradu sain aardele päris ligi, ainult viimased 100 meetrit tuli ise rada luua. Leiuga probleeme ei olnud, selle sai kiirelt ära vormistatud. Õnneks lume pealevool ei olnud liiga tugev ja tagasiteel võis rahus gepsu tasku pista ning mööda tuldud aimatavaid jälgi naasta. Nautisin siis oma soojades kummikutes kulgemist kui ühel hetkel tunnen kuidas miskit läbi talla päkka kõditama tungib. Niipalju siis neist potikutest, teisel käigul juba auk sees. :( Kodus veel tõmbasin pilliroo tüki august välja ja imestasin, et kuidagi õrnakesed on need tõesti. Pilu kuumliimi täis ja äkki kestavad ikka mõne retke veel.

Ilus koht ma mõnus kulgemine. Imelik et siin ainult nii vähe leide alles on. Tänud.

Tegin eile õhtul plaane, et kuhu siis täna aaret korjama minna. Esimene mõte oli Keila lähedale ühte mõistatust korjama minna, mis juba ära lahendatud ja teine valik oli siis siia sohu. Kuna tulevased ilmad ei näidanud enam nii mõnusat külma, siis kadus nimekirjast kohe Keila aare ja valituks sai see. Soo veerele jõudes, sain aru, et olin teinud parima valiku. Kogu soopind, mis enne oli hinnatud 4,5 raskusastmega on nüüd ainult max 2 raskusaste. Paremat ilma on ka raske leida. Õhk ei liikunud mitte grammigi. Edasi liikumiseks valisin mõnusasti jäätunud loomarajad. Nii ma siis patseerisin seal ja nautisin loodust, kui äkki hakkas minu kõrval mets ragisema ja metsast jooksis välja põder. Ei osanud kohe selle peale midagi teha, jäin kohale kui soolasammas. Ma ei tea, kas ta nägi mind ja tegi selle pärast järsu pöörde, aga suunda ta muutis. Kui olin saanud esimesest ehmatusest üle, hakkasin kohe telefoni otsima, aga selle aja peale oli põdra härra juba puude vahele kadunud. Oh kus lõi alles adreka üles. Kuna rohkem üllatusi ei paistnud enam tulevat, siis liikusin tasakesi aarde suunas. Nägin ka oma jäärajal värskel lumel selle sama põdra jälgi. Kui aarde juurde jõudsin, leidsin ka härra põdre magamisaseme, mille ta oli teinud päris aarde lähedale. Aare ise täitsa vinks vonks korras. Tagasitee läks veel kiiremini, kuna nüüd oskasin juba paremini radasid valida. Kui auto juurde jõudsin tegin avastuse, et olen oma külastusega vahele jäänud jahimeestele. Olin sattunud loomakaamera vaatevälja. Igatahes suured tänud peitjale toredasse kohta kutsumast ja aarde eest.

Alanud aasta geopeituse jaoks oli oli see igati tore walk-in aare. Minnes kasutasin räätsasid aga väga mugav nendega liikuda just ei olnud. Tagasiteel jalutasin ilma räätsadeta mööda vesiseid loomaradasid ja nii oli liikumine veidi mugavam.

Täna oli soov sohu jalutama minna. Vaatasin kodus võimaliku parkimiskoha välja ning sõitsin kohale. Parkisin siiski aardest natukene kaugemale, ent mul polnud midagi ka pikema jalutuskäigu vastu.
Kõndisime läbi metsa soo alguseni, sealt võtsime otsesihi aarde suunas. Muidu oli üpris mõnus kulgemine, ainult puude vahel oli maastik üpris ebaühtlane. Seega tagasi tulime hoopis metsloomade loodud rada, mis kokkuvõttes viis kenasti teeotsani tagasi. Aitäh siia juhatamast, tore matkake oli.

Et buss kenasti õiges teeotsas peatus, siis võtsin selle käigu ühistranspordiga ette. Täitsa viisakas jalutuskäik, üks kadakarisu lohistav atv küll tuli poolel teel vastu, aga muidu ei hingelistki. Soo ala oli ka mõnusalt kuiv, ei pidanud väga teed valima. Tänud aarde eest!

Olen üsna ammu tahtnud siia sohu tulla, aga senini oli see tegemata. Täna, õhtul mööda maanteed sõites keerasin eksprompt siia teele ära. Päike oli veel parasjagu kõrgel, hindasin, et jõuan see 800m sinna ja 800 tagasi ära teha küll. Metsatee, mis soo äärde viis, oli kuiv, soo ise mitte niiväga. Veekiht kuni pahkluuni oli pea kõikjal, kui mõned kõrgemad mättad ja pokud välja arvata. Nende peal aga ei olnud jällegi mõnus käia, seega kõndisin ikka "all" ja vees. Sellest tulenevalt olid lõpuks ka jalad omajagu märjad, kuna madalad sõidusaapad nii hästi vett ka ei pea.

Aga soos jalutada oli mõnus. Palju oli loomaradu, põdrapabulaid ning nende magamiskohti näha. Lisaks olid mu saatjateks sookured ning kolme silkavat kitse õnnestus ka näha. Peale selle lõpmatuseni kõrvulukustavat vaikust. Lihtsalt vaikus, ei midagi muud. Tänapäeva urbaniseerunud inimese jaoks on see muidugi kummaline, aga seda nauditavam see oli.

Aare ise oli heas korras. Aitäh sohu kutsumast!

Leitud.

Autoga sai mõnusalt lähedale, jäi nii umbes 800 meetri peale. Sealt edasi oli juba mõnus jalutuskäik, tänud.

Leitud.

Täna oli täpselt sobiv päev võsas ragistamiseks. Ilm oli soe, päike paistis ning jää kandis veel piisavalt.
Väga palju oli näha loomade elutegevuse jälgi. Mitu komplekti karujälgi tegi veidi paranoiliseks ning peas hakkas kummitama ansambel Apelsini karulaul.
Karu siiski ei kohanud.

Seda täpikest on ikka saanud sokutada küll suvesse, siis sügisesse ja lõpuks tundub, et tänane mõnus lumine talveilm oli tegelikult kõige parem variant rabas jalutamiseks ning selle täpi noppimiseks. Oli ilus, mina tänan :)

254

Täna läks kohe nii hästi, et ei pidanud esinemiselt koju jõudes hakkama pead murdma, et mis täpp küll sihiks võtta. Pakuti plaan välja ja mul jäi üle vaid nõustuda. Lähenemistee oli mõnus lumine maasturiga_huvitav variant ning esimesel lagendikul nägime üht kena kitsepaari. Ma polegi varem neid valges nii lähedalt näinud. Peagi sai juba lumes sumpama asuda. Esiti oli ees üsna värske jäljerada ning rõõmustasime, et saame eelmiste leidjate sabas sammuda. Peagi selgus, et ei lähe need jäljed ikkagi õiges suunas ning logiraamatust saime teada, et eelmine leid oli septembris. Soo oli igatahes võluv oma lumise vaiba all ning killuke õhtupäikest oli mõnus. Õige päike tuli muidugi välja alles siis, kui juba tagasi auto juures olime. Aitäh!

Ema vahel uurib, mis soo ja raba vahe on. Võtsin ta siis siia kaasa ja näitasin pisikesi sookuuski ja jutustasin sissevajumisvõimalustest. Õnneks jäid need proovimata. Ema jäi endale kindlaks, et Tõlinõmme raba näeb samasugune välja. Matkasime mööda loomaradu ja mättaid ja tunde järgi nulli suunas. Teel nägime palju kitse-, kahtesid põdra- ja hundijälgi. Need kõik olid üsna vanad. Päike säras ja peagi olime varemetes. Aarde leidis ema. Tal oli see kolmas Eestis ise esimesena märgatud aare. Ühele on ta Portugalis kah kümneid meetreid nullist eemal kogemata otsa koperdanud, nii et neljas leid kokku.

Logisime ära ja alustasime tagasiteed. Poolel teel jõudsime soos järele noorele perele, kes seal koera ja kahe väikese lapsega lõbutses. Nii et Inga - ei mingeid põtru ja imeline valgus - marss logima! Aitäh!