Võle

Väga mugav astumine. Ei teagi, miks olen selle aarde külastust varem vältinud. Arvasin, et raske.
Suur traktoritee viis 200 meetri kaugusele. Sealt edasi mööda kergemat sorti raiesmikku aardeni. Aitäh aarde eest!

Selle aardega sai ikka korralikult feilitud. Sõitsin sinna, vaatasin, et matkarajad lähevad ja nii sai teekonda alustatud, mingi hetk ragistasin juba kuskil võssi vahel kuna polnud matkateest lõhna ka enam xD

Tagasi tulin mööda sellist teed kust oleks saanud autoga pea mingi 200-300m peale aga noh, läks seekord siis nii, tänud

Eelmised vennad võtsid sõnad suust

Tänase ilusa ilma puhul võtsime matka ette. Jalas oleks võinud olla küll kummik aga samme natuke hoolikamalt valides sai käidud ka matkatossuga. Igatahes oli mõnus käik.

Aitäh.

Tänaseks oli suund paika sihitud, autonina sai keeratud Tallinnast välja ida poole ning teekond võis alata. Teekonna üks peatustest oli siin😉..mul ei olegi miskit pikka juttu siia vaja kirjutada, sest piisab Mareti logis kirjutatust.

Aitäh siia meelitamast!

Seda Võlet piidlesin juba aastaid tagasi, aga siis tuli see karuga kohtumise logi ja nii ta minust jäigi. Kohe kauaks jäi. Siis võtsin julguse kokku ja piidlesin logisid. Täitsa mõni ikka käis kohe ja mõmmikut enam ei näinudki. Tänavaasta oli ikka kohe juba suur tahtmine see Võle siiski seljatada ja kuna täna olime kahekesi, ei pidanudki monoloogi arendama, et kõiksugused metsaelanikud eemale hoiaksid. Kohe esimesena välja pakutud kraavis sulistasin oma jalad märjaks, nii et edasine päev möödus kerge lirtsumise saatel. Tegelikult polnud seal aardeni kulgemises hullu midagi, on hullemateski kohtades käidud. Kui vaid neid ohakaid ja igasuguseid haakuvaid seemneid vaid vähem oleks olnud. Endal polnud häda midagi, aga mu truu sõber omab ju lisaks neljale jalale veel kohevat kasukat. Või vähemalt omas. See käkerdis, mis tal metsast välja jõudes seljas oli, küll enam kasuka nime välja ei kannatanud. Egas midagi, kodus käärid kätte ja püüame sealt sasipusist midagi koeralaadset taas kätte saada, Lisaks põrnitsesid meid veel auto juurde jõudes altkulmu jahimehed, kellele me olevat halba õnne toonud. Ju olime nende jaoks valel ajal vales kohas, hea, et metssea pähe maha ei lastud. Aga tegelikult ikka väga hea meel, et selle Võlega nüüd siis ühele poole sai. Tänud peitjale aarde eest.

Esimene aare sel aastal, mille sai ilma särgita logitud. Väga mõnus tuulevaikne kohake.

Tuli R-i sünnipäeva puhul tuju minna geoseiklema. Lähimatest aaretest oli jäänud oma päeva ootama Võle metsik aare. Ilm oli mõnusalt lumine ja märg... läbitud sai erinevat maastikku... loomi ei kohanud, põdra jälgedega ristusime sageli... igatahes vapralt nulli kuidagi jõudsime ja vana ämbri lume alt maas vedelemas ka leidsime. Aarde endaga jäime aga jänni. Oli aeg teha esimene abistav geokõne :) Oh seda rõõmu, kui aare ennast meile ikka ilmutas. Kuidagi ei oleks tahtnud teist korda tagasi tulla :) Tagasi tee kulges juba sujuvamalt. Täname!

Mööda õigeid teid minnes ja kui loomi ka ei kohta, siis väga tore astumine, vähemalt meil oli. Võle aaret väga palju mõelnud ja planeerinud, nüüd lõpuks tehtud. Ühtlasti mu vanuselt kolmas leidmata aare enne tänast tuuri.

Seletasin Kaupole, et kui karu näeme, siis kindlasti küsime mesikäpa šokulaadi, sügame lõua alt ja teeme pats-pats. Kaupo miskipärast nii entusiastlik polnud, kuigi võin kihla vedada, et ta oleks olnud esimene, kes šokulaadi pintslisse oleks pistnud.

Igatahes sammusime sedasorti mõtete saatel aardeni. Ma olin aru saanud, et tegu on ühe kõige jubedama retkega üldse, kuid tegelikult polnud mu meelest miskit hullu. Retk nagu retk ikka.

Selle aarde suunas viis algselt lääne poolt päris korralik tee. Hargmikul tuli vaid vasakule hoida ja edasi kulgeda. Mingist hetkest oli vaja aga mõned sammud ette planeerida, et saada mööda või üle erinevatest ja langenud puudest.
Midagi väga keerulist samas polnud ja aardeni jõudsime ilma suuremate probleemideta. Selgus, et olime nii selle aasta kui ka päeva teised leidjad.
Tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike põhjasuunas minevat rada mööda ja vaatasime ka naabri elamise üle -- oli natukene käest ära lastud teine, puud kasvasid lausa põrandast välja ja katust polnud ollagi.

Aitäh aarde eest!

Võtsime siis ka julguse kokku ja tulime lõpuks seda aaret otsima. Miskipärast põlgasime algse ja õige tee ära ning seiklesime pikalt enne aardeni jõudmist metsas. Kuskil vist karjus üks põder ka ja eks ikka sai ise kõvemat häält tehtud ning kahtlustavalt ümbrust piilutud. Aarde juurest tagasi valisime siis ikka selle õige tee, midapidi oleks hoopis mugavam astuda olnud ja ka vähem kõhedam. Lõpus juba tekkis isegi väike pettumus, et karu jäigi nägemata. Aitäh aarde eest!

Helen võttis kõik juba perfektselt kokku…

Minekust tegime tõesti endile korraliku geoprogrammi ja tagasi saime jalutada mööda mugavat laia promenaadi :D. Heleni kuuulus aarete reanimeerimiskott ei jätnud ka siinset karpi hätta ning värske teibituuningu sai nii karp kui uue gripi logiraamat. Ja mänguasjadele andsime ka natuke õhku :).

Väga mõnus geoklassika on see aare koha ja teostuse osas, aitäh Raivole peitmise eest.

Tundub, et eelmise kevade karujuttude tõttu pole seda aaret enam keegi otsima julgenud minna. Ma ei tea, mis lõvipasteeti me hommikul söönud olime aga täitsa ette planeerimatult otsustasime just täna seda võpsikut külastada. Isegi kerge uduvihm vahetult enne autost lahkumist ei saanud takistuseks.

Waze juhatas meid teele, mille teeotsast sisse kiigates madala linnauto jaoks kõlbmatuks tunnistasime. Kaardil oli näha veel üks aarde suunas minev "kitserada" ja nii jätsimegi neljarattalise maantee äärde ja asusime sammuma. Linnulennult aardeni kilomeeter. Esialgu oli täitsa sõidetav metsatee aga varsti pööras see meile sobimatus suunas. Eks siis pressisime edasi üha aimatavamaks muutuvat kunagist teekohta mööda, mis ühel hetkel täitsa padrikuks muutus. Rohemass tahtis jalust niita, oksad peksid vastu nägu ja põdrakärbsed ründasid kuis jaksasid. Üritasime ikka suunda hoida ja rõõm oli näha, kuidas meetrid aardeni vaikselt vähenesid. Kui jõudsime umbes 100 meetri kaugusele aardest sattusime täitsa suurtele autojälgedele. Olime ikka väga üllatunud, et meie forsseerime mingit ulme padrikut ja keegi sõidab kohe autoga kohale. Otsustasime kohe ära, et kui aarde oleme leidnud, siis lähemegi neid autojälgi mööda tagasi, viigu või mujale kui meie teel ootava autoni.

Viimane ponnistus veel väikeses metsatukas ja olimegi nullis. Kahtlast kohta märkasime kiirelt, kuid esimese vaatlusega aaret ei tuvastanud. Jalutasime natuke ringi, uudistasime siit ja sealt ning siis lugesime vihjet. Ikka esimesse märgatud kohta suunas see meid. Eks siis hakkasime põhjalikumalt uurima ja võtsime ka taskulambi välja ning nii saigi kuskil sügavustes kummuli karpi märgatud. Käed sinna kindlasti ei ulatanud, seega tuli kohapealne abivahend tekitada. Tundub, et mingi loom on peidukoha omale pesapaigaks teinud ja ka aardega seal mööbeldanud.
Kui karp käes, siis laotasime kogu sisu välja. Huvitav, kas ja millal mõni laps seda nännihunnikut siia avastama tuleb? Otsustasime ise natuke lustida ja lavastasime ühe stseeni seni avaldamata multikast. Kui karp tühi oli, märkasime selle põhjas ka pragu. Eks sai seegi kinni teibitud ja logiraamatule jätsime ka uue minigripi. Lõpuks tuli ikka kõik karpi pakkida ja tagasiteele asuda. Maastiku poolest oli see nüüd lihtne jalutus, sest autojäljed viisid ilusti maanteele ja sealt oli vaid kips-kõps oma autoni kõndida.

Kokkuvõtteks klassikaline aardekülastus, kus minnes metsik võsas rapsimine ja tagasiteel jalutuskäik pargis. Aitäh, toreda metsaseikluse eest!

Selle aarde külastus jääb igaveseks meelde. Seiskasime auto. Aardeni näitas 302 meetrit. Umbes pool sellest oli lagendik. Kraav oli tee ääres ja üle saamiseks pidi veidi vaeva nägema. Astusin mingite okste peale, korra käis jalg vees, tossust sisse ei tulnud. Dauno hakkas endale vähe suuremat puud sinna otsima. Mõtlesin, et lähen ees minema vaikselt. Metsa äärt pidi läksin, teine metsapiir oli 50 meetri peal umbes. Äkki kostab raginat. Kitsed, mõtlesin, kuid igaks juhuks jäin seisma. Seisan ja vaatan, pesuehtne karu jalutab. Mul läksid põlved lukku ja mõtlemisvõime kadus. Üle keha tulid külmavärinad. Karu tegi päris mitu sammu ja siis keeras minu poole pea. Ei, ma ei haaranud telefoni pildistamiseks nagu mõned, ma panin jooksu. Ainuke mõte oli autosse jõuda. Ma ei tea, kui palju sellest reaalselt oleks abi olnud aga ma ei tahtnud seal hetkel üksi olla selle karuga. Mu süda peksis nii meeletult , jalad ei kuulanud sõna. Tahtsin Daunole karjuda, et karu on ,karu... Aga sõnad ei tulnud suust. Takerdusin kuhugi ja käisin kõhuli. Kukkusin millegi terava otsa( jalg on lõhki ja sinine) aga mul polnud aega oiata seal. Õnneks oli Dauno pannud suure palgi üle kraavi, jalad küll värisesid aga sain üle. Karu ei jooksnud järgi. Ilmselt kõndis ta edasi, suu muigel.

Kümme minutit rahunemist ja ma olin valmis uuesti minema. Võtsime kaasa vile, igaks juhuks pussnoa. Rääkisime kõva häälega, koputasime puid. Andsin igaks juhuks teada oma asukohast geosõpradele, et milline oli meie viimane aarde otsing, eksole.
Jõudsime kohale. Aaret ei leia ega leia. Logidest saame teada, et kährik elab selles suures koopas. Meie teda ei näinud. Aga aarde ikka lõpuks leidsime. Koputasime end auto juurde tagasi.
Selline päeva algus..
Tänud

No krt, kui keegi praegu mingi sõidukiga sinna aarde lähedale pääseb, siis on ta küll äärmiselt kõva vend (või õde). Mulle tundub, et hetkel jääb isegi metsaväljaveotraktorist väheks ja helikopter tundub enam-vähem ainus sobiv sõiduriist aarde manu pääsemiseks. Meie keerasime oma väikse autoga maanteelt maha ja ega üle 100m me kaugemale ei jõudnud. Oli selge, et sealt tuleb väike matk ette võtta, aga et see matk kujuneb selliseks totaalseks võsas ragistamiseks, ei osanud siis veel oodata. Sel teekonnal leidus kõike: ilusat kraaviperve, suure rohuga kraavipervi, kraaviületusi, ilusat puhast metsa,, tihedat võsa, tihedat kuusemetsa, kuusenoorendikku, ümber jalgade mässivat rohtu, vaarikaid, nõgeseid.. ainult nimeta. Ilmselt õiget (või üldse mingit) rada ei leidnud, seega sai mingi hetk lihtsalt joonelt suund võetud aarde poole, kuna tundus, et see sirgjoon on kõige lühem ja muretum viis. Kohale jõudsin ja aarde leidsin, see oli see kõige lihtsam osa, aga tagasi oli ju ka vaja minna. Kui algul sai mingi tee valitud, siis varsti tuli see ikka hüljata ja võtta taas sirgjooneline tee auto juurde. Mnjah, võib öelda, et täna siin käimiseks oli kõik vale: aastaaeg, riietus, jalanõud. Aga leitud see aare sai ja eluvaim ka sees, mis sa muud ikka oskad tahta. Täname!

Mina ei tea, mida peitja mootorsõiduki all silmas peab aga minu autol tõstsin kõrgust ja hakkasin lähemale veerema. Auke ja lohkudes vett oli, käisin mitu korda vaatamas, et kas põhja all ikka ruumi on, oli. Korra olen käinud sarnase autoga piilumas aga siis oli vett ja pori kohe algul rohkem, tagurdasin ja loobusin. Lõpuks arvasin, et jala saan kiiremini ja parkisin ära.

Algul jäi ka selgusetuks, mis häda ajab sellisesse kohta peitmast. Kohapeal nägin ja lugesin, muidugist väärt koht.

Ämber oli aastatega veel rohkem lömmi vajunud aga aarde leidsin ilusti. Tänud kutsumast, koht vääris tutvustamist!

Sai kord varem seda teeotsa passitud no ja ei tahtnud hakata väikeautot sinna mutta lükkama. Täna oli küll tee natuke kõvem, kuid siiski jätsin Škotsu kõvakattega teele. Mis siis ikka, jalad selga ja tuld. Algus oli paljutõotav, kuid metsa sisenedes arvas levi, et kaob ära ja tee mida ise tahad. Eks siis otsisin levi üles ja hakkasin edasi vantsima. Ilmselgelt olin levita vales kohas kraavi forsseerinud ning vale metsaalust kamminud. Kuid pole hullu. Õige kraav ületatud oli ämbrini jõudmine ainult vormistamise küsimus. Kes kurja säänsesse kohta aardeid peidab ning kes sääl üldse elanud oli- retooriline küsimus ???? Igatahes peale logimist oli hea lihtne tagasi jalutada, kuid siis teel märkasin pildil olevaid jälgi. Seega kas mina tegin jänese haake ja keegi ajas mind veel vales kohas taga või olid need jäljed varasemast ajast, kuid süda hakkas küll kiiremini puperdama. Tänud aarde eest.

Mulle see võsakas täitsa meeldis, kuigi võsa väga ei olnud. Oli alusmetsata kuusik, vabalt ületatavad kasitud kaldaga kraavid. Mingi hetk jäid silma sammaldunud kiviaiad ja üsna pea peale seda leidsin ämbri. Ja kährikut ei olnud kodus. Tänan.

Kui kodutöö puudulik, siis leiad end lühikeste riietega võsas ragistamast. GPS juhatas enne Kandle küla silti paremale metsateele, mille lōpust kōndisime jala mööda metsateed aardega kohakuti ning esimesest nōgesevabast kohast sai ka üle kraavi. Ja oh imet, keset metsa leiab tähistatud ja puhastatud georaja, mis viib peaaegu aardeni välja! Aare oli olemas ja korras. Aitäh!

Ei tea, kas kümne aastaga on nii palju kirjeldusega võrreldes muutunud, või suutsin ma valida äärmiselt vale lähenemistee. Ilmselt on teine variant õige. Läksin mööda üsna ebatasast metsaveoteed aarde taha, tegin pika tiiru sobiva kraaviületuskoha leidmiseks ja siis otse läbi metsa. Vahepeal ristusin justkui mingi teemälestusega, seejärel kaotasin selle taas. Mingi hetk olin jälle kõrges taimestikus ja murdsin läbi mingi märgala. Seda suurem oli üllatus, kui leidsin aardest mugulogisid. Kuidas peaks keegi suvaline siia sattuma? Tõhus madistamine, aga ilmselt mitte kõige õigem aastaaeg selle aarde otsimiseks. Aitäh!

See aare tõotas parajat võsamatka. Et geopäev oli alles alguses, vaim värske ja entusiasm veel tipus, otsustasime asja ette võtta. Seda enam, et korralikku võssi polnud juba ammu saanud. Alguse jalutuskäik maanteelt mööda kuivanud kraavi põhja tundus küll nagu pargis kõndimine olevat. Mingil hetkel aga sai kraav otsa ja gepsu suunas aga muudkui edasi sinna, kus taimestik vohas. Mis seal ikka, ega geopeitur siis mingi papist tegelane pole. Käed üles ja minek. Kaaslane puhises ja kirus, aga kui ilusa hõreda männiku alla jõudsime ja pärandkultuuri jäänused nähtavale ilmuma hakkasid, siis leppis sellega, millest ma juba ammu jahunud olin, et asjal on ikka mingi mõte ka sees. Mingil hetkel teatas keegi nähtamatu üsna meie lähedal põõsas "Ptrr". Silme ette kerkis kujutlus nunnust põdrast, kellega tegelikkuses küll kokku põrgata poleks tahtnud. Lõpuks jäi ka vihjeobjekt silma. Mingi mägrajutt oli ka kuskilt mällu jäänud, aga rohkem meid keegi kohalikest ei tülitanud ja saime kenasti nimed kirja. Tagasitee kulges juba igavalt ehk siis enam-vähem sama rada mööda. Aru ma ei saa, mis mootorsõidukiga või kus otsast siia päris lähedale on võimalik pääseda. Lahe müttamine oli. Aitäh siia kutsumast!

Leitud. Tänud!

Sellest aardest olen päris mitu korda mööda sõitnud otsustades, et järgmine kord..Täna oli see kord. Mõnus jalutuskäik päikesega, kuigi ei liikunud ilmselt kõige otsem, jäi ring ikka alla kolme kilomeetri. Aitäh!

See aare on kaua pinnuks silmas. Lõpuks täna vaatasin kaardilt lähemale viiva tee ja tegin ära. Auto jäi 700 meetri kaugusele ja edasi sain ainult jalgsi. Minnes sai valida kehv lähenemine, üle kuusenoorendiku. Kus puud ei olnud, oli põlvini virn. Püksid olid pärast ikka õige rohelised. Nullis vihje leidsin kiirelt aga kätt pimedusse kartsin pista, meeles veel see mägra logi varasemast. Lõpuks siiski pistsin oma käe ja karp oligi seal. Terve,kuiv ja nänni peaaegu täis. Tagasi läksin ikka üle õige metsalagendiku, kohe palju parem oli. Suured tänud peitjale.

Selle geopäeva viimane võsaaare. Tänud juhatamast!

Täna sai ka ilma kummikuta (peaaegu).
Tänud.

Mauri esimene juhtimine aardeni, väga hästi läks (Y) Tore jalutuskäik mõnusas metsas.

Priit küll tahtis meid ringi juhatada, aga meie Kristeliga otsustasime ikkagi minu GPS-i järgi minna. Ja õieti tegime. Praegu oli mõnus maapind oli külmunud ja puud ei olnud lehtes. Kevadae-suvel seal ikka paras võsa.

Meie tänase tuuri esimene jalutuskäik. Valisime õige aastaaja. Maapind oli veel mõnusalt kõva, ainult mõned märjemad kohad leidsime. Samuti pole hetkel vaja eriti võsas ragistada.

Nullis natuke otsimist ja saimegi logida.

Tänud peitjale jalutuskäigu eest.