Abrukal asus rannakaitse patarei (komandör-vanemleitnant Savin, komissar P. V. Lukonin), mis koosnes kolmest kahurist laskekaugusega 22,4 km. Abruka patarei tulistas intensiivselt ka sakslaste maavägesid, kui need olid jõudnud lahingutega Sõrve. Sealsetel patareilastel olid õhutõrjeks vaid kuulipildujad ning saksa lennuvägi suutis kaks Abruka kahurit 1941-sel aastal rivist välja lüüa. Kui kaitse Sõrve poolsaarel juba vankus, olid venelased ikka alles Abrukal. 2. oktoobril leidsid sakslased ühe vangi võetud vene leitnandi taskust käsu, kus nõutakse Abruka garnisoni dessanti Sõrve sakslaste rinde taha. Venelastel oli vist mingi kummaline ettekujutus "võitmatust" Abrukast. Seevastu hõivasid saksa 660. pioneeripataljoni kompaniid juba järgmisel hommikul üllatusrünnakuga Abruka ja võtsid kiire haaranguga saarel asunud garnisoni mehed ilma suurema võitluseta vangi.
1944.a. Sõrve võitluste ajal tegid venelased kiiresti ka vanad patareid korda. Ehitusväeosa, mis seal tegutses koosnes suures osas lätlastest, kes olid veel samal aastal lätist mobiliseeritud. Kuulu järgi oli nende hulgas olnud ka mehi, kes vaid mõni kuu tagasi veel saksa vormi olid kandnud. Nii, et 1944.a. Sõrve lahingute ajal said sakslased jälle tunda Abrukalt lähtuvat tuld - seekord aga juba ameerika mandril toodetud torudest.
Aarde kirjeldus: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=16646
Abrukal asus rannakaitse patarei (komandör-vanemleitnant Savin, komissar P. V. Lukonin), mis koosnes kolmest kahurist laskekaugusega 22,4 km. Abruka patarei tulistas intensiivselt ka sakslaste maavägesid, kui need olid jõudnud lahingutega Sõrve. Sealsetel patareilastel olid õhutõrjeks vaid kuulipildujad ning saksa lennuvägi suutis kaks Abruka kahurit 1941-sel aastal rivist välja lüüa. Kui kaitse Sõrve poolsaarel juba vankus, olid venelased ikka alles Abrukal. 2. oktoobril leidsid sakslased ühe vangi võetud vene leitnandi taskust käsu, kus nõutakse Abruka garnisoni dessanti Sõrve sakslaste rinde taha. Venelastel oli vist mingi kummaline ettekujutus "võitmatust" Abrukast. Seevastu hõivasid saksa 660. pioneeripataljoni kompaniid juba järgmisel hommikul üllatusrünnakuga Abruka ja võtsid kiire haaranguga saarel asunud garnisoni mehed ilma suurema võitluseta vangi.
1944.a. Sõrve võitluste ajal tegid venelased kiiresti ka vanad patareid korda. Ehitusväeosa, mis seal tegutses koosnes suures osas lätlastest, kes olid veel samal aastal lätist mobiliseeritud. Kuulu järgi oli nende hulgas olnud ka mehi, kes vaid mõni kuu tagasi veel saksa vormi olid kandnud. Nii, et 1944.a. Sõrve lahingute ajal said sakslased jälle tunda Abrukalt lähtuvat tuld - seekord aga juba ameerika mandril toodetud torudest.
Aarde kirjeldus: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=16646
Lihtne leid.
Südasuvine saarteretk on muutunud elu lahutamatuks osaks ja kui selgus, et Abrukale on ülilihtne ja -odav saada, polnud pikemat mõtlemist, kui et ostsin praamipiletid ära ja salvestasin aarete koordinaadid telefoni, kuna leviga pidavat probleeme olema. Neljapäeva palaval ja päikselisel hommikul olin Roomassaare sadamas sõiduootel valmis ja peagi algaski pooletunnine ülesõit. Selle käigus sain jutule muheda Saare mehega, kes oli naisega lapselapsi kiusamas ja viis viimaseid Abrukale rattamatkale. Mees rääkis ka, et plaanivad jala läbi mere Vahasele minna, mis andis mulle julgust juurde sama asi läbi teha. Päeva jooksul kohtusin selle seltskonnaga veel korduvalt, mille käigus vahetasime ka jooksvalt muljeid. Abruka sadamas rentisin jalgratta, mis polnud enam esimeses nooruses ja pani mind vaikselt soovima, et ta ikka kenasti õhtuni vastu peaks ja seda ta ka tegi. Otsustasin esimesena sõita saare kõige kaugematesse tippudesse, nii sattuski see olema esimene leitud aare. Tänu vihjele ei läinud väga kaua aega. Suur aitäh peitjale Abrukale aardeid peitmast!
Abruka teine, tuli suhteliselt lihtsalt.
Kolm päeva Abrukal. Teine. Vihje aitas muidu tallaks seda heina seal siiani. Aitäh!
Poisid jätsime koos vanaisaga purjekale ja ise väntasime ratastega aardeid otsima. See leid tuli kiirelt.
Pärast mõningaid hüppeid üles-alla sai aare leitud. Ilus asukoht!
Sai ikka vantsida selle aardeni. Mets oli mõnusalt sääski täis, nii et oli päris hea sealt välja saada. Aare ise tuli suht kiiresti välja. Tänud peitjale.
Esimese hooga kimasime ratastega õigest kohast mööda, aga pärast aarde leidmist tegime suurtükialusel ikka omajagu hüppeharjutusi. :)
Juhhuu, minu kõige esimene geopeituse leid. Vihjest oli abi, sest tegelikult ei teadnud, mida otsida. Eriti tore on see, et olen Abrukal ise elanud 4 aastat ja kahurialused on vägagi tuttav paik. Tundus veider,et kuidas ma sealt midagi leian, olen ju nii palju kordi seal käinud ja pole kunagi midagi kahtlast leidnud. Igatahes tore, sain indu edasisteks otsinguteks.
Eks selliseid rannakaitseobjekte on nähtud siin ja seal, nüüd Abruka omad ka üle vaadatud. Lihtne leid. Aitǎh!
Leitud ja logitud, aitäh!
Leitud, logitud, tänud peitjale!
Nii oli nagu Gadi kirjeldas.Silja tegi musta töö.
Kui Gadi gpsiga kohale jõudis olid naised juba õiges kohas, jäi vaid üle hüüda otsige aare ka ülesse. Seekord sain ääre peal kõõluda ja otsimist, leidmist ja logimist dirigeerida :)
Siin tegime väikese joogipeatuse.
Tänud aarde eest
Väntasime aardeni ja logisime. Päris maailma otsa seekord vaatama ei läinud, aeg surus takka. Aitäh!
Suure argpüksid ja madude jätkama oli aardeni päris raske jõuda, aga hakkama sain. Aitäh peitmast ja tudvustamast.
Geotuuri kolmas päev algas kolmanda praamisõiduga. Sõit oli lühike ja varsti sai väntama hakatud. Kuna hommikul kell 8 oli Roomassaares jahe, siis sai võetud pikad püksid, pusa ja jope. Lõunaks aga polnud neist midagi vaja ning olid rohkem tüliks. Esmalt sõitsime naha soojaks siia jõudmisega. Leiuga pisut aega läks, aga leitud sai. Siis kui tundus, et siin saare otsas oleme täiesti üksida, kostus eemalt kellegi hüüdmist.
Me pole Kaupoga kumbki varem Abrukal käinud ja seega ootasime pikalt õiget hetke. Nüüd oli õige aeg käes ja läksime ratastega Abruka tuurile. Esmalt noppisime ära kõige kaugema ehk selle täpi.
Abruka viimane aare! Kangesti hakkas müristama, kui ratastega kohale väntasime. Alla minuti noppisime karbi, tegime paar pilti seltskonnaga ja panime kodupoole ajama, sest sadama hakkas. Hetkeseisuga oli Abrukal kokku 6 aaret, see sai viimasena meie nimed kirja. :)
Leitud, aitäh!
Arvestades seda, kui palju erisuguseid militaarobjekte Eesti mererannikule ja saartele möödunud sajandil rajati, oli isegi üllatav, et Abruka nii kergelt pääses. Ega peale nende suurtükialuste suurt midagi rohkem silma ei jäänudki. Need käisime ja vaatasime üle, logisime nii muuseas ka aarde ning siis panime veidi veel edasi lõuna poole liikudes peatselt püsti ka oma telgi. Ja seal – oma kamraade (või meid?!) valjuhäälselt kõnetada üritanud veiste vahel – oma sisuka päeva lõppenuks lugeda saimegi. Aitäh peitjale!
Abruka aarde juurest jätkus meie jalgsirännak suurtükialuste juurde. Mööda üksluist teed natuke tüütu ja pikk astumine oli siia saarenurka, aga kui siht silme ees, siis jalad liikusid veel üsna reipa sammuga. Esmalt tervitasid meid aardevalvurid, keda pidime natuke liigutama, et saaksime ligi meid huvitava objektini.
Aardega kõik korras, aitäh!
Kiire leid ja ilus ümbruskond.
Natukene ringi vaatamist ja oligi aare leitud. Seejärel sai ka ümbrust vaadeldud ja saare keskel oleva aarde suunas (tagasi) liigutud. Aitäh!
Sadamast sai kohe võetud jalutamise teekond kaugemate aarete suunas.
Tänan peitmast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Eelmist aaret alguses ei leidnud, siis tulime siia. Siin sai Karl natuke ronida. Merele oli ilus vaade. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Päevane talgutöö tehtud ja sai siis võetud otsus, et kuna õhtu pikk, lähen ja otsin saare alumise sihi pealt aardeid. Kuna mrtsavahikohas oli rahvas ees, siis läksin rannakaitsepatareide aluseid vaatama. Leid tuli kiirelt ja üllatusi polnud. Samas see tekstiosa introna oli maru lahe, sain palju uusi teadmisi ja saare ajaloo üks huvitavamatest kohtadest. Aitäh peitjale.