Arumetsa

Tänases aardenimekirjas oli esialgu kolm aaret, üks nendest Arumetsa. Aga tegelikkuses jäi üks nimeirjas olnust seekord külastamata, kuna selgus, et meil tänase kaaslasega täitsa sarnased kulgemise viisid, et plaan võib ju olla, aga kui midagi muud silma jääb, siis pole plaanist enam lugu, kulhgeda tuleb ikka hetke ajel ja sinna kuhu nina juhatab. Aga Arumetsa sai võetud. Kui eelmisel aastal Hukkunud hundikoera juures käisin, siis tegelikult läks lukku, et never ever, aga ära kunagi ütle iial, kõiksugu asju võib juhtuda. Näiteks, et jõgi külmub nii piisavalt ära, et võta aga kätte ja jaluta üle. Ega see jõeni jalutamine kah mingi meelakkumine polnud. Viimased sulailmad olid lume ikka väga vesiseks teinud ja kuigi põld paistid ahvatlevalt lumevaba, siis tegelikkuses oli ta ikka väga porine. Seega ikka lumme tagasi ja edasi müttama. Võsavahel oli leebem, Varem siin kulgejate jäljed selgelt ees, polnud vaja telefonigi välja võtta. Jõgi sai ka turvaliselt ületatud, kuigi jää peal polnud mitte ainult vesi vaid lausa voolav vesi. Tagasitee läks ladusamalt nagu alati, kuigi tallusime kenasti omaenda jälgi mööda tagasi.
Tänud peitjale selle äärepealt ignorlisti lennanud aarde eest, tore on selliseid logida, mis mingil ajal logimatuteks on tunnistatud.

Mida veel Vabariigi aastapäeva puhul teha, kui jätta kiluleivad söömata, süldilauas istumata ja hoopis minna Vabariigi parimaid isoleeritud aardeid külastama, kuhu praegu on lausa sohk minna aga minemata ka ei suuda jätta.

Nii me siis Haapsalust Võrtsjärve äärde tulimegi. Ausalt öeldes magasime 10ni, siis tegime pannkooke. Minema saime 12.30 lõpuks kodust ja sõitmise peale läks oma hea 3 tundi. Võimas - hea aeg alustamaks retke aardeni. Aga start oli seda parem, et tee, kuhu äärde auto jätta, oli na kitsas, et mõtlesin, et panen võimalikult serva ja sõidan ühe küljega põllu peale. Et see auto pole veel kunagi mind hätta jätnud, täismaastur kõikide lukkude ja õhkudega tõstmise võimalusega. Ja nii, kui serva peale läksin rattaga, siis kukkus nagu auku esiratas. Mõtlesin, et mis seal ikka, tagurdan natsa - selle peale vajus kogu auto ühe küljega ära. Ja siis sain aru, et taktikaline viga - ei läinud välja jalaga proovima, mis seal all on. Korralik kallak oli ja järsk serv ka veel pealekauba. Leidsime mingi totaalse augu üles. Ja lund oli jõhkralt - polnud ei labidat ega midagi kaasas. Ja mida iganes me ka ei teinud, kui korra kaevasid auto täiesti lahti ja said liikuma, siis ta vajus lihtsalt jälle külg ees sügavamale ja hange otsa kinni. Ega lõpuks aitas kohaliku traktori hääletamine, kes meid naerulsui sealt kerge vaevaga välja tõmbas.

Siis aga hakkasime aarde poole sumpama, üsna varsti leidsime eellleidjate jäljed üles. Ja saigi nimi naksti kirja. Ning tegime aga siit edasi sääred Tondisaare poole. Aitäh aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Sel päeval ei läinud mul õnneks geotaksot teha, vaid hoopis roosinupp vedas, taris, kaevas ja tassis, mina ja karukati lebotasime niisama. Sain hoopis kõrval istuda ja klaaslibedatel teedel kahe käe jõuga oma lõksuvaid lõugu kinni hoida, et mitte liiga palju kobiseda, kui kaugel enne järgmist ristmikku pidurdada võiks. Põhiline pidurdamine tuli teha aga kohale jõudes, et mitte enne kohale jõudnut yksk6ikset ekipaaži liiga ära hirmutada.

Ilm oli soodne, jõgi oli ilusasti kõvaks aetud nagu peab, aga selle eest oli ligipääsutee kaetud meeleolukalt pehme ja sügava lumega, mida roosinupul kohe ka testida õnnestus. Jõele jõudes oli näha ka eelmiste päevade otsijate jälgi, kes olid ilmselt erinevate ligipääsuteedega eksperimenteerinud.
Aare oli ilusasti õiges kohas ja hästi leitav, aitäh peitjale!

Kui yksk6ik polnud veel isu täis saanud ja liikus järgmist aaret noppima, siis meil oli piisavalt rõõmu olnud ja hakkasime tagasi liikuma. Kirsiks tordil oli päevalõpu ekskurss Rõngu Pagari firmapoodi. Kaaslased olid mind ühe suupoolega küll ettevaatusele hoiatanud, et liiga palju ei ostaks, aga teise suupoolega ikka provotseerisid, et näe, seal on koogiservad ja seal on vastlakuklid ja seal on värsked leivad. Nii väljusin poest lõpuks suure kotitäie kraamiga, mis vaevu sülle ära mahtus. Läksin koju seda sööma, jäin uniseks ja logi jäi kuni tänaseni kirjutamata. Nüüd on lõpuks võlg tasutud :)

////
Jänes ja karu elavad teine teisel pool jõge. Jõgi on lai, sügav ja talviselt külm. Ühel päeval hüüab jänes karule.
"Tule siia, ma tahan sulle midagi näidata."
Karu ei taha algul kuidagi tulla, aga otsustab lõpuks siiski üle jõe ujuda. Jõuabki suure hädaga kuidagi üle jõe. Kaldal on tal vastas jänes, kes näitab käega jõe poole:
"Vaata, karu, kui ilusad suured kuused seal teispool jõge kasvavad."

Pikalt ootele jäänud koht, ujuda ei soovinud ja liiga pikka matka ette võtta ka mitte. No ja hetkel saab mööda jõge. Nüüd küll õige aeg ära käia. Pakkusin varianti ühele ja teisele, sündmusel tegin juttu, juba käidud. Hea küll, käin üksi siis ära. Jõudsime just tee äärde parkida kui üks auto jäi meie taha seisma. Sain teekonnale kaaslased, nii tore. Väike lumes sumpamine ja leidsimegi georaja. Täitsa mõistlik jalutuskäik.
Tänud aarde ja seltskonna eest.

Arumetsa mõlkus meeles alates sellest, kui Emajõe peal sai käidud. Siin ju ka jõgi logimisvõimalusel ees ja hetkel võiks olla H2O veits mugavamas olekus, et sealt jõest üle saada.

Ei klappinud see Arumetsa mineku plaan üldse. Küll tekkis asemele põnevamaid plaane, küll hammustas tõbi. Aga kui eelmisel õhtul õnnestus juba enamvähem jalgadele saada ja Kati nõusse rääkida, siis tundus, et nüüd võiks ikkagi ette võtta. Targo õnnestus ka viimasel hetkel kaasa meelitada, see-eest noorgeopeiturid põrkisid vastu - nende jääl viibimise kvoot oli üle piiri.

Stardiga jäime u 10 minutit kokkulepitust hiljaks. Kohapeal selgus, et see oli puhas õnnestumine, sest auto sain parkida Dauno ja Kristine sappa - nad olid just teeotsas seisma jäänud. Esimene samm teelt aarde poole ja olin üle põlve lumes, mingil endalegi ebaselgel põhjusel astusin otse kraavi. Kui sealt välja olin ukerdanud - suure naeruga oli see raskevõitu - siis edasi kulges teekond nagu jalutuskäik pargis. Algul üle lageda põllu, nii 5-10cm paksuses lumes, võsasema kohani jõudes mööda kenasti sissetallatud kõvapõhjalist rada ning viimane lõik mööda jõejääd. Hetkel nii 2-punktine maastik ma pakuks. Aarde leidmisega polnud probleemi. Aare ka võrdlemisi korras, logiraamat küll veidi külmunud. Jätsime logiraamatu minigrippi veidi silicageeli lisaks - kui kevadel sulaks läheb, äkki aitab suuremat niiskust raamatust eemaldada.

Suur tänu peitjatele! Ja kaaslastele muidugi ka - aitäh vedu võtmast Kati ja Targo! Ja tänud Kristinele, just õigel ajal õiges kohas olemise eest :)

Kiire pühapäevane geotrett jääolude ärakasutamiseks. Aitäh peitjatele ja kaaslastele!

Otsisime tee äärest eelmiste leidjate parkimiskohta, aga ei leidnud midagi, tuisk oli kõik jäljed katnud. Parkisime siis metsa äärde ja sumpasime sealtkaudu võsani ja alles seal hakkasid inimjäljed silma. Need olid aga erinevas suunas hargnenud ja nii saimegi kumbki endale meelepärasemad jäljed valitud ja neidpidi edasi kulgetud. Ühed jäljed viisid otse jõele, teised aga kõigepealt kraavini. Enne kraavi need küll mõistatuslikult haihtusid, seega kraavile olid astunud vaid ühe suure koera või hundi jäljed. Lootsin, et ehk oli see loom piisavalt kaalukas, kuna ühes kohas võis seal lausa vulisevat vett näha. Õnneks minu valitud rada kandis. Jõe peal saime taas kokku ja avastasime, et keegi oli lausa autoga mööda jõge sõitnud. Jõgi sai kenasti ületatud ja aare leitud-logitud, kangutasime ka selle sama lehe lahti, mida kaks nädalat tagasi käijad kasutanud olid. Küll on tore, et see pikalt kättesaamatuna tundunud aare lõpuks vallutatud sai ilmataadi abiga. Aitäh peitmast!

Raba ja järve peal käidud, tulime vaatama, kuidas jõejää kannab. Väga hästi kannab. Lähenesime Kangrumetsa poolt - saime ka eelmise leidja poolt kinnitust, et sealtpoolt tasub tulla. Kõigepealt üle lageda, seejärel läbi võssi, mööda kraavi ja olimegi jõe peal. Aaret hoidva okkalise tuvastasime kiirelt. Logiraamat oli küll jääs, aga täiesti avatav ja nimed sai kenasti sisse kanda. Meie matka pikkuseks autost siia ja tagasi oli 1,9 km ja umbes 40 minutiga saime käidud. Tagasiteel oli näha päikest metsa taha loojumas - imeline vaade. Aitäh peitjale!

Võtsime täna sellise jalutuskäigu ette. Väga ilus ilm metsas käimiseks. Lumi kandis ja jõgi jääs.
Suvel poleks võimalik selliselt logida. Kuna logiraamat niiske ja kokku külmunud ei hakanud seda lahti sulatama, lisasime lihtsalt uue leha koos oma logiga. Tänud

Siinkandis meil leidmata aardeid veel üsna vähe ja nii see täpp rohkem huvi pakkuma hakkas. Vaatasin kaarti, lugesin logisid, mõtlesin praegusele aastaajale ja otsustasin, et seekord peab küll peitja soovitustest kinni pidama ja aardele lähenema mööda jõge. Tundus, et SUPitamiseks natuke pikk distants, kui tahaks jõele pääseda tsiviliseeritud kohast Suislepast. SUP seljas mingit võsa rünnata polnud küll plaanis. Seega oligi vaid üks ülesanne: leida paat.

Tuhlasin natuke netis ja leidsin ühe kanuude rentija, kes korraldab matku sealkandis. Kuid meie soovid ja tema ajakava seekord ei klappinud, küll aga sain soovituse järgmiseks kõneks. See ka veel meid paadini ei aidanud aga kolmas kõne viis õige meheni. Lausa täiesti Geopeituse-teadliku inimeseni, kellel terve laevastiku jagu veesõidukeid pakkuda ja kes oli lahkelt kõigeks nõus. Tuleb viib meid ise kohale või annab kasutada jõukohase sõiduvahendi. Ja nii me õhtul Suislepa paadisillal kokku saimegi. Aga vist oli läinud eelnev orgunn liiga lihtsalt, sest nüüd alles väiksed jamad hakkasid. Rauno oli kohal, aga mida polnud, olid õige paadi võtmed. Tal oli õnneks varuplaan- kõrval seisev sõbra paat, kus võtmed paadis peidetult võiksid olla. Kahjuks selgus, et seekord siiski pole. Mõni mees oleks selle peale võinud öelda, et sorry, täna ikka minna ei saa aga Rauno pakkus välja järgmise lahenduse - tal õuel kummipaat, mille kohe jõe äärde toob. Loetud minutid ja ta oligi järgmise veesõidukiga tagasi. Pumpas kummipaadi täis, tahtis mootori käima tõmmata, aga ... see ei käivitunud. Ja kui lõpuks töötas, siis üürikeseks ajaks. Jupp aega oli seal seda pusserdamist ja hakkasime juba jutustama ühe jõelt paadiga saabunud noormehega, et äkki tahab tema meid sõidutada. Ega temagi "ei" meile öelnud aga mõningase seadistamise peale sai siiski ka kummipaadi mootor tööle. Kuna aega oli juba üksjagu kulunud, siis Rauno ise enam jõele tulla ei saanud oma muude toimetuste kõrvalt aga veendunud, et Kristjan saab paadi juhtimisega hakkama, saatis ta meid kolmekesi veele.

See oli mõnus ja vaikne podistamine meie tähtsa eesmärgi suunas. Veel pool tunnikest tagasi krabistanud vihm oli järgi jäänud, täiesti tuulevaikne ja soe, ilma ühegi putuka ega muu segava faktorita. Lihtsalt kulge ja vahi loodust. Õiges kohas randusime ja kalpsasime märga võssa. Aare oli lihtsalt leitav, karbi sisu pisut niiske. Logiraamat siiski veel kirjutamiskõlbulik. Kui vajalik tehtud, siis tagasi paati ja suund sadamasse tagasi. Natuke närvikõdi ja lainet tekitasid vaid meist möödunud paar kiiremat paati, muidu täiesti muretu ja tore paadisõit. Kokkuvõtteks väga lihtne, meeldejääv ja mõnus aardeotsing. Seda muidugi tänu superabivalmile Raunole, kes meil seda kõike teostada aitas. Väga sõbralikud ja lahked inimesed on Suislepas, suur-suur tänu! Õigete inimeste abil ja õigete abivahenditega pole ka raske maastikuga aarded mingiks probleemiks.
Tänud ka peitjale seda meeldejäävat seiklust meile pakkumast!

Kuna mõistlikku lähenemisteed ei leidnud, siis ragistasin läbi võsa SUP lauaga otse Õhne jõeni. Paras porr oli see jõeni jõudmine aga jõel oli juba mõnus kulgemine. Aare ise oli lihtne võsakas. Peale logimist tuli meeldivam osa Kajaka Vaimu aardeni aerutades. Tagasiteel Võrtsjärvelt leidsin ka inimliku suisa niidetud raja lähima taluni kust jäi autoni jalutada veel 1,5 km. Kuna maantee poolt see oli aga tähistatud eratee märgiga, siis sealt ei oleks algul osanudki läheneda.

See aare on oodanud meie külaskäiku kaua. Teame tema olemasolust meie geopeitusega liitumise algusest peale, kuid alles täna oli see päev, kui matka läbi metsa ja raba ette võtsime. Lähenesime aardele pikemat teed mööda. Auto parkimiskohast lõpp-punktini oli linnulennult 2,5 km, kuid vahemaa pikkus meid ei hirmutanud, olime ju tänase päeva selle aarde otsimiseks võtnud. Ka meie sõber geokoer nautis metsas olekut väga, eriti veel siis, kui märkas lähedalt mööda jooksnud metskitse karja.

Esialgu polnud minekul väga vigagi, maapind jalge all oli päris kindel. Alles raba ääres vajusime mitmed korrad pehmest maapinnast läbi, aga kohale me jõudsime, täpselt 9 kuud hiljem viimastest külastajatest. Aardega on kõik korras ja ootab uusi matkajaid endale külla. Meie tagasitee autoni läks natuke rutemini, sest teadsime juba täpsemalt, kust kindlama jalgealuse leiame. Kokkuvõttes kujunes meie matka pikkuseks 6 km. Olime väsinud, kuid väga rahul tänase värskes õhus veedetud tundide eest. Aitäh aardepeitjale!

Vaatasime seda aaret juba pikemat aega... ainuke, mida saaks kuiva jalaga kodu lähedalt kätte, teised kõik juba kaugemal või siis rabas, kuhu ligi ei pääse... Kuivast jalast jäi asi ikka väga kaugele, kuigi lähenesime pikemat teed mööda ja metsa kaudu. Kui metsa vahele jõudsime, siis hakkas vihma kallama ja äike ka veel. Polegi äikesega metsas olnud. Ühe korra raksas kuhugi lähedale, algul löi siniseks, siis kollaseks ja siis käis korralik pauk sõna otseses mõttes. Muidugi said riided ja jalad läbi märjaks ja kõik lirtsus aga vaev sai tasutud aarde leidmisega. Ilma telefoni GPS-ita poleks ma oma jalga sinna tõstnud, sest mets nii ühesugune ja lihtne ära eksida... Endomondo sai enne tööle pandud ja selle järgi sai ka auto üles leitud. Meiega tulid kaasa ka ühed sõbrad, kes tahtsid näha, mis moodi aaret otsitakse, Loodame, et neid see ilm ära ei ehmatanud... Tegeikult oli kokkuvõttes mõnus seiklus läbi vihmase metsa, mulle ja mu kaasale meeldis... Aitäh Geokrahvile meid siia metsa meelitamast! Aare korras ja logi püüdsin kirjutada nii, et vihm peale ei sajaks.... :)

Oh, Arumetsa. Matka suurim küsimärk. Minu arusaam Arumetsa aardest oli selline, et kui see aare saab leitud, on 95% matkast tehtud. Sellisesse kohta saab kaotada määratul hulgal aega ning elutahet. Kaotatatava aja jooksul saab mõtetes unistada kõikidest nendest ilusatest paikadest, mida oleks võinud samal ajal külastada, küsida endalt kümneid ja kümneid kordi „miks ma endale nii teen?“, „miks ma mingi normaalse hobiga ei tegele?“, mõelda parasvöötmelise kliima ja vahelduvate aastaaegade peale ning seejärel küsida Karlilt, „aga tegelt ka, miks me siin praegu oleme?“. Elu läks natuke kergemaks peale seda kui Karl avastas, et kraaviperve mudal saab võrdlemisi edukalt edasi liikuda. Vee äärde jõudnuna polnud kummalgi motivatsiooni ujuma minna, aga tagasi võssa ka ei kippunud. Kuidagi suutsime varbad lõpuks ikkagi jõemutta vajutada. Ma hakkasin aarde poole sumama pisut varem kui Karl, sest mul polnud nii pikka kannatust seda vulgaarset jõepõhja taluda ja eelistasin juba pigem üleni külmas vees olla. Poole jõe peal aga möödus Karl minust kiirusega, mis oleks nii mõnelegi paadimootorile silmad ette teinud :D Aarde leidis ja vormistas Karl, nii et igati aus MMMM-klubisse astumine.
Tagasiteel rataste poole koperdasin kuhugi auku ja oleksin äärepealt oksa silma kukkunud kui viimasel hetkel end pisut pööranud ei oleks. Lamasin veel tükk aega poolšokis pikali maas, tänulik oma mõlema lühinägeliku silma olemasolu eest. Oh, Arumetsa.

Palju õnne, Karl!

Oma seekordseks ümmarguseks aardeleiuks numbriga 4000 ajastasin midagi Eesti geopeitusele ehtsat. Raske maastik võssis.

Oi jah.. Teel nulli jõudsime 10 korda mõelda, et mis küll ajendab just sellisel aastaajal Arumetsa aarde juurde matkama. Igatahes ratastega veeresime mahajäetud talukohta ja pakkisime vajaliku mu seljakotti. Võss oli robustne. Metsast on saanud raielank ja raielank elab oma metsikut elu. Kiuslik võss väsitas meid viimse piirini. Peitis endas salakavalaid auke, pehmeid kohti ja oksarisu. Merilini niitis suisa jalust ja proovis ka silma välja torgata, kuid ühe osava kukerpalli manöövriga valmistati võssile üks pettumus.

Võsa oli kõigest takistus number üks. Edasi ootas ees Õhne jõe ületamine. Ilm oli piisavalt jahe, et ei olnud mingit pea ees vette jooksmise soovi. Jääkülma jõevee katsumine ei aidanud samuti kaasa. Kui juba tuldud sai, siis pidi aarde ära logima. Vaatasime ortofotolt ligikaudse kauguse jõest ja piilusime vihjet. Antud info paistis olevat täiesti piisav. Jõe kallas oli ebamugavalt mudane ja pehme. Ka see fakt ei sundinud mind, põlvini vees olles, sügavamale kahlama. Merilin näitas kuidas asi käib. Ei saanud kehvem olla. Karastav vesi pani jäsemed kiiresti liikuma ja lausa lendasin teisele kaldale. Üllatuslikult polnud 2 meetrit vastaskaldast veel jalgealust tunda. Üks tõmme veel ja kohal. Aarde juures oli väga tore, et see jäi juba kaugusest silma. Õnneks oli ka pliiats olemas. Logi kirja ja sama teedpidi tagasi ratasteni. Aitäh väljakutse eest!

<_Eelmine |1.päev| Järgmine_>

5838.

Magama läksime hüüpi huigatuse ja konnade krooksumise saatel. Kardsin, et saab raske olema. Õnneks oli väsimus nii suur et jäin vist kohe magama. Aga hommikuse linnulauluga ma harjunud polnud ja loodus ajas liiga vara üles. Keetsin kiiruga kohvi kaasa ja juba oli vaja teele asuda kuna Kaupo keeldus enne ujumist söömast. Just ujudes oligi meil plaanis sellele aardele otsetee luua. Aardeni minnes nägime kolme jänest, kahte kitse ja põtra. Need loomakesed jäid ka kogu ülejäänud päeva ainsateks , kellega meil teed ristusid. Igatahes juba nendega trehvamine tegi tuju heaks. Pärast üle põllu veeremist ja võsas ragistamist jäigi veel üle jõe ületamine. Ega see mudane kallas just eriti kutsuv ei olnud aga piduriks ma vaevalt soovisin hakata. Kirsad jalga, telo minigrip kotti ja minek. Kaupo liikus libedalt edasi aga mind tahtsid kirsad ikka ja jälle põhja poole sikutada. Suutsin siiski rütmi leida ja tänu sellele ka teise kalda. Edasine oli juba kökimöki. Suspedes metsas ringi töllerdades said ka sääsed kenasti toidetud.

Aitäh väljakutse eest. Päev sai kohe energilise alguse.

Päeva esimeseks aardeks sai suplus. Ujumine oli kõige kergem osa üldse, palju hullem oli matk jõeni, eelarvamus et kaldad on halvad või jõgi pole ujutav. Imelik, et 10 aastaga alla 50 leiu aardel, polnud nii hullu midagi.

Kogu meie päevakava oli ehitatud selle aarde ümber. Tunne oli, et tahaks käia kuskil ilusas (või vähemalt talutavas) metsas, mis ei oleks ehk nii tavaline kui mõni RMK matkarada. Julgustust just siia tulemiseks saime ühest eelnevast logist ja selle piltidest ning võib öelda, et saime, mida tahtsime. Lähenesime aardele üle soo, olles auto jätnud raiesmiku serva u 2,5km kaugusele aardest. Sulalumi muutis teekonna küll natuke füüsiliselt raskemaks, kuid rabamets tasus vaeva. Tuli hoida rahulikku tempot ja polnud hullu midagi. Peale u tunnikest kulgemist mätaste vahel jõudsime aarde piirkonda ja leid tuli ruttu. Jäi aega veel väike tee-küpsise piknikki teha enne, kui jõe kallast mööda tagasi suunduma hakkasime. Tagasiteel tõdesime, et olime sattunud mingisse kobraste paradiisi: vihjeid oli nii visuaalseid kui ka lõhna kujul. Tagantjärele jääb vaid üle kiita loodust ja peitjat ning imestada, miks selle aarde juures rohkem jalgsi ei käida.

Marta, Villemi ja Kustiga geopeituse retkel. Lähenesime jala jõest idapoolt. Alguses läbi raba - koorik oli poolsulanud ja raba üsna märg. Õnneks aitasid veekindlad sokid hädast välja. Aare oli korras, kenasti leitav. Tagasi tulime jõe kallast mööda, mis oli praegustes oludes ilmselt õige otsus. Kallas oli palju kuivem ja lumeta. Tore jalutuskäik (kuigi väikesele koerakesele kevadise lume tõttu pisut raske)!

Valisin vist kõige raskema variandi selle aarde noppimiseks. Geomobiiliga sain enamvähem metsani, pakkisin rätiku, ujumispüksid ja sandaalid seljakotti ja hakkasin astuma jõe poole üle lageraiesmike. Vihm oli kõik märjaks teinud, 10 meetriga olid püksid ligumärjad. Jõeni jõudes valisin jõe ületamiseks sobiva koha, ning kui riideid vahetama hakkasin, algas jälle vihmasadu. Kuna aare jääb jõekaldast kaugemale, siis oli vaja sandaale kõndimiseks ja navigeerimiseks telefoni. Sandaalid otsustasin kohe jalga panna ning hoidsin pastakat ja telefoni ühe käega vee peal ning teisega siis tõmbasin hoogu. Vesi oli mõnusalt soe. Umbes jõe keskele jõudes tuli parema jala sandaal jalast ära. Ühe käega ei hakanud seda päästma tormama, ujusin kaldale ära, jätsin asjad ja teise sandaali sinna, fikseerisin silmadega hulpiva jalanõu ning tõin ta ära. Hea, et selline rahuliku vooluga jõgi on. Logi läks kirja korralikus vihmasajus. Mul muidugi vahet polnud, üleni märg nagunii. Tagasi ujusin juba pastakas, telefon ja kaks sandaali ühes käes. Sajuga enda kuivatamine on selline üsna küsitav tegevus, aga lõpuks sain saapapaelad kinni ning seadsin end tagasiteele geomobiili suunas.

Täna oli kohe selline tunne, et on sobilik päev selle aarde otsimiseks. +27-28, kohati pilvekesi, ei küpseta kogu aeg lagipähe, Õhne jõgi ja paras vahemaa aardeni. Tõstsime kanuu peale, enne Suislepat jälle maha ning hakkasime mõlama. Vahepeal tekitas üks kaater oma lainetega meis elevust, kuid muidu täiesti rahulik tõmbamine. Kui parmusid ja muid putukaid muidugi mitte arvestada. Umbes 3 km pärast olimegi sihtpunktis, otsisime aarde üles, tegime väikse lõuna ja asusime tagasiteele. Aare oli talve ilusti üle elanud, kuiv ja korras.

Suislepa rannas sumatasime korraks jõkke ja uhtusime higi maha ning siis korraldasid poisid kontrollitud tingimustes ka katse, mis siis juhtub, kui kanuu ümber läheb. Midagi eriti ei juhtunud, märjad olime niikuinii, torule tuli vaid hiigelsinikas jalale. :)

Aitäh vahva pärastlõuna eest!

Selle autori viimane saadaolev, ja ega neid vist enam juurde tule ka. Ootas oma aega kaua - siin peab hoolega valima, et mis, kes ja kuna. Aga paati mul siinkandis võtta kuskilt ei ole, tuleb külmataadiga kokku leppida. No leppisime siis seekord. Jõe vasakult kaldalt on hoolega metsa tehtud, nii et kodus kaardilt valmis vaadatud radadest polnud kasu miskit, tuli hoopis jalg harvesteri rattajälge panna ja siis mööda loomaradu jõeni. Jõgi on praegu tõsine liiklustee, sõidetakse rataslaevadega piki- ja jalgade peal ristijõge. Sihuke pahkluuni vesine lobjakas, aga põhi kannab korralikult. Ühe koha peal andis korralikku rebasehaisu ka ja pisemaid koerlase käpajälgi seal ju jagus.

Aare ise kenasti korras, kuigi, jah, vihje järgi käitumiseks peab ikka suur tuba olema. Aitüma näitamast, pind eemaldatud.

Mis nii viga astuda, mets on eest ära võetud ja jõgi kinni kaanetatud. Aitäh!

Kasutasin kegemat lähenemisteed ja segasin aaret sügavas talveunes. Talvitub kenasti. Tänud peitjale!

Jõge mööda oli väga mõnus selle aardeni kulgeda ja pärast Tondisaart tundus seal ka kuidagi eriti hea ja rahulik olla. Tänud!

Kasutasin mõistlikku lähenemisviisi nagu peitja kirjelduses soovitab - mööda Õhne jõge. See on ilmselt piisavalt tasase vooluga, igatahes nulli lähedal paistis jääkaas enamvähem kõndimiseks kõlbulik. Vedaski ja suplema ei pidanud :o) Samal päeval juba kolmas 4+ maastikuga aare, mis tänu talvistele ilmaoludele 2.5 peale kahandatud.

Paadiga on selle aarde juurde pääsemine kerge. Aitäh.

Tulime Kajaka Vaimu juurest, jõesuue oli halvasti leitav. Õnneks oli üks kalameeste kaater sobivas kohas teemärgiks. Jõgi oli tõesti lai nagu kiirtee, metsa varjus ka palju jahedama õhukihiga. Tagasiteel oli mõnus jälle sooja õhu sisse sattuda. Aare korras, aitäh!