Kajaka Vaimu aare

aare leitud, on korras!
ka vana aare on leitud samast kohast☀️🚤

Kui hommikused kiluleivad söödud said, otsustasime lõpuks ette võtta matka, mida olime juba ammu kogeda tahtnud. Teel järve aarde kostus autoraadiost muude eestikeelsete ja -meelsete muusikapalade seas Anne Maasiku "Rändaja õhtulaul", mille lummavad sõnad andsid meie peagi algavale matkale üle järvejää erilise jõu ja tähenduse...

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed
ju lapsena teesid armastas meel.
Teed laulavad õhtul hilja,
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed.
...
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed ...

Rahvast liikus sellel päeval palju, oli lihtsalt matkaseltskondi kui ka geopeitureid, ühed tulid, teised läksid. Super mõnus rännak oli, aitäh!

Pidupäeva puhul võtsime suuna saarele. Hommikul olime jääl esimesed aga tagasi teel oli juba laulupidu ja silmapiiril oli mitu matka seltskonda. Aarde otsa põhimõtteliselt komistasime.

Sai vähe pikem matk tehtud. Mööda Õhne jõge järveni, mis oli oma pool teekonnast ja siis aardeni. Samme tuli ca. 17000. Kilometraaž mingi 13,5km - 3h ja 15min. Polnud just üliraske, kuid siiski jalad väsisid keskmisest rohkem sest pidi kogu aeg lumes sumpama, mis jala all ringi käis. Samal ajal oli põnev sest kogu aeg hämardus ja päris hästi pimedaks läks siis, kui aare logitud sai. Teel tagasi kohe alguses oli juba raske oma eelnevaid jalajälgi üles leida.

Huvitav oli niimoodi pimedas keset eimidagit olla. Alguses mõtled, et oled üldse seal järvel üksi. Siis mingi hetk märkad saaniga kalamehi, siis jõuad aardeni ja saad aru, et sel päeval oled alles kolmas grupp, kes seal käib. Et korralik tunglemine on siia ikka praegu üle jää.

Tagasitee kulges ilma viperustega aga jalad hakkasid Liisil eriti ära väsima selle lahtise lume peal. Mul oli jaksu rohkem, samas tõmbasime otse läbi taluõuede ja suure teeni välja, et saaks rohkem käia lahtilükatud pinnasel.

Igati vahva oli, see Vabariigi aastapäev jääb igastahes meelde.

Eile käisime järvemuuseumis. Vaatasime ka järve aga matka Tondisaarele ei kutsunud tugev tuul kuidagi ette võtma, eriti kui äsja viieseks saanud poiss kaasas on. Täna oli lihtsam, külma küll 15 kraadi, aga tuult vaid natuke. Eilsete leidjate jäljed viisid üle järve ja saarel otse aardeni. Lukas oli tubli, pool teekonnast kõhutas küll kelgul aga teise poole käimisega sai kenast hakkama. Aitäh seikluse eest!

Tänud aarde eest!

Täitsa ilus päikesepaisteline rannailm oli. Vesi oli ujumiseks küll veidi tahke, aga kõndimiseks sobis see-eest suurepäraselt. Huvitav koht. Aitäh!

Polnud kunagi mõelnud selle aarde külastuse peale. Kui karu hakkas peale käima, et vaja minna, siis läksime. Teekond ei olnud ju pikk, ca 5 km kokku, aga mind häirisid lumevaalud. Lõpuks väsitas turnimine ära. Ajas higistama ja pidin isegi särgi üritusele jõudes ära vahetama. Esimest korda üldse viibisin Võrtsjärve peal. Hetkel oli aare lamades asendis näo kõrgusel. Aitäh Tondisaarele kutsumast!

Geotakso teekond viis seekord Võrtsjärve äärde. Eelmisel õhtul oli nii kõva tuisk olnud, et sellisega ei oleks lagedal väljal kindlasti tahtnud olla.
Hommikuks oli tuul veidi vaibunud, tegin linnas juba tuttavaks saanud ringi ära ja korjasin auto uljaid geopeitureid täis.
Järvelagedal oli tuulel siiski rohkem ruumi otse silmaauku puhumiseks ja mässisin salli tuulepoolse näopoole ümber, nii et ainult poole silmaga sai välja piiluda. Vastu puud kõndimise ohtu järve keskel polnud ja saare varju jõudes oli kõik jälle hästi.
Aarde enda osas oli algul segadus, sest ühtki kirjeldusele vastavat kohta ei olnud. Tuiutasime seal ringi ja istusime lõpuks ühe langenud puu peale elu üle järele mõtlema.
Varba alla jäi aga mingi kõva tükk - mis nüüd? Natuke lume kraapimist ja selgus, et see, mille otsas me tallanud ja istunud olime, oligi originaalis olnud aardepuu!
Kaevasime sügavast lumest kogu objekti välja ja logisime nimed ära.
Põhimõtteliselt oleks õudselt hea, kui konteineri saaks näiteks kõrvaloleva puu külge kinnitada, aga endal ei olnud kahjuks sobivaid abivahendeid kaasas, samuti oli praegune kinnitusrihm üsna kangeks külmunud. Kui keegi peaks soojemal aastaajal jälle sinna saarele sattuma, saaks selle töö eest kindlasti kõva karmaboonuse.
Aitäh peitjale ja head sõbrapäeva kõigile peituritele!

////
Ämma matused. Väimees on parajasti kalmistult lahkumas, kui kajakas talle otse pähe laseb.
Väimees pöörab pilgu üles taevasse:
"Ah sina, ämm, oled juba seal kohal!"

Suurepärase talve ja jääolude ärakasutamine jätkub. Kui ujumiskoha parklasse jõudsime ja end valmis seadsime, pargiti meie kõrvale ja uuriti, et kas oleme teel Tondisaarele ja ehk isegi mingit aaret otsima. Pikema venitamiseta tunnistasime, et oleme, jah, geopeiturid. Küsijad ise ei olnud, kuid olid geopeitusest kuulnud. Saime siiski enne neid teele, olud olid väga head, v-o välja arvatud külm tuul. Eemal paistis teisigi inimesi, nii jala kui mootorsaanidega. Saarele jõudes asusime parima raja otsingutele ning eelmiste leidjate jälgedes surusime end nulli. Vaatasime ringi ja midagi aardelaadset ei näinud. Pärast logide lugemist selgus, et aardepuu on ammu pikali kukkunud ja selguski tõsiasi, et põhimõtteliselt olime aarde peal tammunud. Kaapisime kasti lume alt välja ja saime karbi kenasti kätte. Selleks ajaks jõudsid saarele ka parklaskohatud paar ning kutsusime neidki nimesid kirja panema. Panin logiraamatu uude mingigrippi koos niiskusimajaga ning jätsin väikse mänguasjakese järgmisi leidjaid ootama. Seejärel ajasime uute tuttavatega veel mõne sõna juttu ja julgustasime geopeitusega liituma. Ühiselt liikusime teisele poole saart jääkuhjasid vaatama ja sealt edasi võtsime meie ette tagasitee. Kokkuvõttes oli taas väga mõnus retk, suur aitäh kaaslastele! Aitäh ka kunagistele peitjatele, taastajatele ja hooldajatele.

See oli siis tänase päeva põhieesmärk. Käisime korra kiibitsemas juba paar nädalat tagasi, aga siis oli nii libe, et ei olnud soovi katsetama hakata ja oligi hea, sest täna olid tingimused hoopis paremad. Täitsa maantee läks saareni ja tagasi, inimesi liikus jääl nii jalgsi, uiskudega, buraanidega kui ka suisa autodega. Minnes oli ilm täiesti tuuletu ja päikseline, riideid seljast visates oleks võinud teeselda, et asume kuskil soolakõrbes. Tegime saarel väikse pikniku ja asusime tagasiteele, siis oli juba tuult ka rohkem tunda. Olime täna aarde juures teised külastajad, vist kohtasime eelmisi logijaid ka. Igatahes oli väga tore kogemus niimoodi vee peal käia, aitäh elamust pakkumast!

Iga kord kui Võrtsjärvest mööda sõitsime, mainis Indrek seda saart keset järve, et vaja minna. Nüüd kui kaks nädalat tagasi geokolleegid selle vallutanud olid, sai sellest lausa kinnisidee. Kuna miinuskraadidega on viimasel ajal pisut kitsas olnud, tuli minul küll veidi jänesega tegemist teha - tont teab, kas jääolud on ikka piisavalt head...

Igastahes varustasime meiegi end matkasuuskadega ja valisime lähenemiseks idapoolt kõige lähema teeotsa umbes 2,5 km kaugusel aardest. Parklas vahetasime paar sõna kohaliku kalamehega, kes saagi üle just kiidusõnu ei öelnud, aga mainis et just oli üks kamp tõukekelkudega saare poole läinud. Nägime kaugemal ka üht mootorsaani kimamas, nii et see andis pisut julgust juurde ja lootust, et ehk vahepeal ujuma ei pea.

Jääolud olid täitsa head, kuskilt ei pragunenud ega õõtsunud, täitsa kindlal sammul sai liuelda. Suusatamine küll väga hästi ei õnnestunud - kui ikka keppe korralikult jäässe lüüa ei jõua, siis tuli lihtsalt astuda, aga ilma suuskadeta oleks arvatavasti veel libedam olnud.

Poolel teel nägime eemal ka tõukekelguseltskonda - olid tagasiteel järvemuuseumi poole. Geopeiturid nad igaljuhul ei olnud.

Saare läheduses vajusime ühelt maalt krõpsti läbi jää, õnneks oli tegemist kahekordse jääga, mille pealmine kiht lihtsalt ei pidanud. 10 cm allpool oli vastas tugev pind ja nii me seal sadakond meetrit krõbistades liikusime.

Saarele jõudes võtsime suusad alt ja jalutasime saare teise otsa, vaatasime üle lõkkeplatsi ja siis otsisime ka aarde üles - sellega on kõik jätkuvalt väga hästi.

Meie edasi-tagasimatk oli kokku 5,5 km ja selleks läks meil tund ja 17 minutit. Täitsa korraliku trenni saime. Aitäh siia kutsumast!

Mõnus jalutuskäik. Lisaks oli saarel ka seltskond, kes lahkelt sooja teed ja grillvorste pakkusid. Esimene pakkumine neist sai ka vastu võetud ja tagasiteel ära joodud. Aitäh aarde eest!

Enne pimeduse saabumist õnnestus ikka nimi kirja saada.

Tänan peitmast.

Suured tänud Roosinupule hea suusaretke orkunnimise eest, üksi poleks nii pikka matka ette võtnud. Anul olid sebitud korralikud matkasuusad ja minu mureks oli ennast Pärnust kohale vedada. Ilmaga meil vedas, külma oli mõned kraadid ja minnes päike paistis. Kokku läks meil matkale 2:20 Aare on kuiv ja korras! Tänud peitjale ja aitähh Anule meeldiva seltskonna eest!

Kajaka vaimu uurima minna olen juba päris mitu aastat mõelnud. Aga siiani on need mõtted kõik realiseerumata jäänud. Kord olin ühe matkaseltskonnaga peaaegu liitumas, aga tol korral tuli mul midagi muud ette ja matkaseltskond matkas minuta.

Kui mõned nädalad tagasi kuri külm näpistas, meenus jälle see aare. Sest kuri külm on selle juures nimelt just positiivne nähtus. Kui mööda vedelas olekus vett liikumiseks tarvis minevat abivahendit on keeruline leida, siis mööda tahkes olekus vett saab liikuda näiteks suuskadega. Kui seal poleks seda va jahuses olekus vett nii palju peal, saaks ka uiskude või tõukekelguga, aga kahtlustasin, et seal keegi lund lükkamas ei käi.

Igatahes laadisin kurja külmalaine läbikäimise järel autol aku jälle täis ja ütlesin Tiidule, et "näe, aare vedeleb saarel ja Sul logimata, lähme teeme ühe kiire tiiru". Ja ta jäigi imelikul kombel nõusse. Nii me siis täna, matkasuusad autos, järve äärde jõudsime.

Järvele sai mööda mootorsaani jälgi uhkelt mäest alla lasta. See jäigi õnneks tänase päeva kõige järsemaks laskumiseks. Harjumatult libiseva suusaga oli paar korda oht ka kukkuda, aga suutsin püsti jääda. Järvel sõita oli palju julgem. Kõik oli tasane, lumi küll tuule poolt vaaludeks puhutud, aga väga suuri-sügavaid koht oli ainult umbes kaks, mujal oli lausa lust suuskadega astuda-liuelda. Päike sillerdas lumel, küljelt puhus aga päris vihane tuul. Kui kapuuts peast vajus oli selline tunne, et ajud jäätuvad.

Väga äge tunne oli vuhiseda üle puutumatu lume tundmatu saare poole. Minu elu esimene kord, kui mõtlesin, et äkki võiks nii tunda end polaaruurijad.

Saarele jõudsime nii tunnikesega. Minul oli kindel soov ja tahtmine drive-in teha, st saarel suuski mitte jalast võtta. Sest suusasidemete saapa ümber sättimine lume sees ei ahvatlenud üldse. Ja võin ette kanda - see sai ka tehtud. Suuskadega drive-in oli täna täitsa võimalik. Aare oli kenasti korras, aga tundub, et aarde pesa on üle võtnud ämblikud ja ämblike kookoneid oli välimise aardekarbi sees ohtralt. Pühkisin neid maha, aga ega ma eriti usu, et nad soojema ilma saabudes ei naase.

Aarde juures sai peetud ka väike piknik, võileibade ja teega ning siis ootas tagasitee.

Tagasiteel oli tuul tagant ning taevasse vahepeal kogunenud lumepilved ähvardasid rebeneda. Seepärast sai hoolimata sellest, et jalad kippusid väsima, suusasamm hoogu juurde ja tagasiteel kulus vaid 50 minutit. Mõned minutid sadas vahepeal ka lund, aga siis viis tuul rebenenud lumepilve meist eemale ja helbed keerutasid meie ja saare vahel. Suurem lumesadu algas, kui olime suusad autosse pakkinud ja autonina jälle Tartu poole keerasin.

Aitäh peitjale saarele kutsumast! Väga vahva aare ja saar ja retk! Kõigile, kes lähipäevadel plaanivad käigu ette võtta - hetkel on jääolud ideaalsed.

Märkasin, et Looduse Omnibuss korraldab täna reisi, mis sisaldab ka matka saarele. Järelikult jää kannab! Kui meie kohale jõudsime, tundus parklat vaadates siin suisa laulupidu olevat - bussitäis oli küll juba tagasiteel, aga lisaks neile täpitas järvel terve hulk omavahel mõõtu võtvat kalamehi.
Tee aardeni läks mõnusalt omnibussikate jälgedes, koht oli tore, aare kergelt leitav ja pärast saime veel saalis ka kalameeste saakide kaalumisest osa. Tore päev, aitäh siia kutsumast!

Juba mitu nädalavahetust meeles mõlkunud aare. Täna otsustasime tulla ja ära käia. Kuna teadsime,et kalamehed harjutavad siin võistlusteks. Aardeni ja tagasi teekond 7 km pikk. Tuul ulus,jää kandis ja täna olime juba teised.
Tänud

Maksumaksja raha eest Tondisaarel ära käia on kui Marie Antoniette poolt kingitud saia ära põlgamine ja selle asemel tordi ära söömine. Limnoloogiaisandate paat jäi kaldasse kinni, tuli ennast sellelt vette libistada ja hiljem kõndida linnulaipade ja okaskroonide peal. Kõrvenõgesed olid ka mehe eest väljas. Aardeni viis paras sisse tallatud rada, mis aga näeb välja piisavalt jube, et tavahetero seda teed kindlasti käima ei hakka, need kes seda rada kasutavad on tõelised rännakugurmaanid või geopeiturid. Aardes tundus üks tuttav ese, ma nimelt kunagi panin kuhugile aardesse sarnase autokese.

Kontrollisin logisid. Selle aarde logi oli jäänud tegemata. Logisin tagantjärgi.

Päev algas sellega, et helistas sõber Toots. "Kle lähme käime seal õnnetul Tondisaarel ära, kuhu Sa juba mitu aastat oled tahtnud minna. Täna viimane normaalne ilm sel suvel ja Võrtsul lainet üldse pole. Ja mul on paat kah veel vees - homme tõmban välja." Väike "merereis" tundus intrigeeriv, kuna tõepoolest oleme juba mitu aastat heietanud Tondisaarele minemist.
Kui uurisin, et mis kell me kokku saame Limnoloogia juures, ütles Toots, et tulgu ma hoopiski Jõesuusse, tal paat seal. Ehk siis meie "merereis" ei ole mitte 3+3 km vaid hoopiski 20+20 km. Aga kuna ilm oli nii kena, tundus ka see hea plaanina. Natuke toimetamist ja olimegi paadiga järvel suunaga Tondisaarele.
Kui saar ennast näitama hakkas, möödus meist skuuter, mis kah randus Tondisaarel. Kuigi saar pole suur, mahtusime sinna kõik ära. Mingi hetke pärast oli skuutriga tulnud pere siiski läinud. Samas tundub Tondisaar olema üsna pop sihtmärk - kõik tahavad oma silmaga veenuda, et sel saarel pole peale võsa, kajakaraibete ja linnusita midagi eriti vaadata. Vähesed näikse teadvat, et seal midagi palju väärtuslikumat on :) Igatahes kui olime saarel vähem kui tunni jooksul veedetud aja jooksul teretanud seitset või kaheksat (lõpuks läks lugemine juba sassi) randunud paadiseltskonda, tundsime end juba kui kohalikud saarevahid.
Kui reisi põhieesmärk täidetud sai, hakkasime tagasi hoidma. Poolel teel tagasi Jõesuusse tekkis idee, et hoiaks sootuks veidi vasakule ja läheks teeks päeva ja suve lõpu puhul Oiu sadamas ühed pitsad.
Tänud peitjatele ja aarde taastajatele. Ilma selle aardeta poleks me vist nii pikka reisi Võrtsjärvel viitsinud ette võtta. Aardega oli kõik kõige paremas korras :)

Semud vist arvasid et mu üksiku seilkeja geotuur ei peaks nii üksik olema ja et ma liiga palju lihtsaid aardeid ei peaks noppima. Seega sisustasid nad mu viimase viienda päeva ise ära, täites selle päeva ainult mõne aaretega. See oli päeva esimene peaeesmärk . Eks ma olin kunagi seda täppi vaadanud ja tõdenud, et siia ma küll eales ei jõua. Aga näe, elu on täis üllatusi. Minek oli mõnus. Tuul tagant ja keha väge täis. Sellegipoolest kaldalt nii ligidal tunduva saareni võttis kohale jõudmine üksjagu aega. Saarele jõudes kosutasin ennast esmalt väikse ujumisringiga ning alles siis liitusin ülejäänud grupiga. õnneks polnud nad veel kastini jõudnudki. Liisul oli juba oma takso olemes, kes teda läbi padriku aitas, ma pidin paljasääri ise hakkama saama. Vähemalt olid papud jalas. Sääred said siiski nõgestelt mõned korralikud laksud kirja. Õnneks on hakanud välja lööma mõned masohistlikud kalduvused ja vahel jätan meelega mõned nõgesed eest ära lükkamata ja lasen neil sääri silitada. Nii ka siin. Nimed kirjas, saarele pilk peale visatud, oli aeg suund tagasi võtta. Vastutuul oli aga vahepeal tõusnud ja natuke lainedki kergitanud, mis siis pidevalt üle lauaserva lennates kannikad stabiilselt niiskena hoidis. Aga ei miskit kontimurdvat, kuna ühel hetkel tundus kaaslaste tempo liiga aeglane, lükkasin rallikäigu sisse. Kartsin küll, et võhm saab enne otsa kui kaldale jõuan, aga sain ette määratud ülesandega siiski kenasti hakkama. Nimetasin seda küll esialgu trenniks, aga kuna Kaupo järmise aarde juures omaalgatuslikult ennast esimesena sadamasse jõudes võitjaks tembeldas, siis selle sõidu võitsin küll mina. :P

Oli vahva retk, parimate kaaslastega, tänud.

Seda aaret olen tõesti pikalt vaadanud ja plaane pidanud. Vahepeal oli plaanis ka paadiga tulla ja käia ära Arumetsa aarde juures, aga plaaniks see ainult jäigi. Silver andis teada, et tuuritab Lõuna-Eestis, Liisil ja minul reede vaba, siis sai plaan tehtud raskemate aarete otsimiseks. See aare läks ka sinna kategooriasse, et kambakesi lõbusam. Hommikul ärkasime Elva RMK lõkkekohas, soe hommikusöök ja sõitsime Võrtsjärve äärde. SUPid täispumbatud ja läksime teele. Saar paistis kaldalt väga selgelt, aga ega see kiiresti lähemale tulnud. Pikalt pidi kühveldama kuniks kohale jõudsime. Kuna olin unustanud Liisi plätud maha, siis kandsin teda seljas. Tema jalgadega nõgeste eemale ajamine polnud tahtlik vaid seljas kandes oli meie gabariit palju laiem kui ees olev georada. Aardeni me jõudsime, nägime ilusa aarde ära ning tammusime SUPideni tagasi. Tagasi sõites lõi mõni laine üle parda, aga ei midagi hullu. Palju rahulikum kui Pakri saartelt tagasi sõitmine. Ega ka nüüd maa kiiresti lähedale ei tulnud, aga kohale jõudsime. Järgmisena Seikla.com aarde juurde minnes polnud enam soovi SUPe uuesti pumpama hakata. Aitäh peitjatele ja kaaslastele, oli tore retk. Kuna mul olid teised aarded leitud, siis jäi see täba ainsaks leiuks kambaga.

Oi kui palju olen ma kodus kuulnud: ,, Liisu, kas lähme nüt Kajaka vaimu aaret otsima?". Küsimused on tulnud hetkedel, kus ma hakkan just unenägu nägema või korjan nöörilt pesu vms hetked. Igatahes, Kaupo tõesti nii-nii ootas seda aaret.

Kui nüüd "juhuslikult" Võrtsu ääres olime, siis pumpasime SUP-id täis ja hakkasime kündma. Mingi hetk minnes lõi laine, aga polnud viga, jõudsime kenasti saareni. Kuivõrd mu crocsid olid maha jäänud, siis esmalt kalpsasin tondinõgestes paljajalu ringi (ja kräunusin, et Kaupo mu ikka kukile võtaks). Lõpuks vaene poiss alistus ja võttis mu selga ja alates sellest hetkest oli väga mõnus saarel ringi käia. Minu meelest oleks nii võinud kogu saarele veel mitu tiiru peale teha, aga veidral kombel polnud Kaupo sellega nõus :S

Ahjaa, mingi hetk arvas mu Kauposuksu, et hullult naljakas on mu paljaste varvastega tee pealt nõgeseid eest rapsida, aga väga kaua ta sellise piinamisega õnneks ei tegelenud :D.

Tagasiteel nuiasin endale kahepoolse aeru ja vähemalt psühholoogiliselt tundus, et läheb kiiremini. Kui veel mingi kolmandik oli minna, siis Sillu ütles, et teeb veits trenni ja ohsaraks, kus siis hakkas kütma. Ma arvan, et ta lasi seal kiiremini kui mõni mootorpaat.

Kunagi kaldale jõudes oli hea tunne küll, kui Kaupo kauaoodatud aare leitud ja mingi 2,..+2,.. km-d selja taga.

Poleks arvanud, et siia uuesti satun, aga sattusin. Nagu täna kostus: talvine üle jää tulek on nõrkadele! Tulin siis tugevamate versiooniga uuesti külastama :). Tegelikult muidugi oli mitme aasta tagune retk üle jää ja kerges tuisus ka väga äge kogemus, piisavalt pikk retk üle järve on samuti põnev. Kunagi tundusid ju sellised aarded üsna raskesti leitavad. Tänasel päeval erinevaid abivahendeid omades pole miskit keerulist. Pumpasime supid täis ja hommikune virgutusmatk üle vee võis alata. Saar ei tahtnud kuidagi läheneda, poolel teel tekkinud väike laine ei aidanud kaasa, pigem meenutas, et tagasitee tuleb vastutuult. Mõnusa kindla geoseltskonnaga möödus teekond siiski lõbusalt. Jalutuskäik läbi üle pea roheluse meeldis ka meile kõigile väga, mõnele kohe eriti palju;). Tagasiteel lõi laine üle supinina, kuid meenutades hiljutist Pakri retke kulges lihtsamalt kui arvata oli. Vahva retk toreda seltskonnaga. Aitäh peitjale.

Kõigest 20 aastat läks aega kuni lõpuks Tondisaarele jõudsin. Aga see-eest oli emotsioon vägev. Lähenesin SUP lauaga Õhne jõelt tulles. Võrtsjärvele jõudes oli sürrealistliku välimusega Tondisaar juba kaugele näha. Lähemale jõudes oli näha vaid roostikku ning sõitsin seetõttu ümber saare,e t leida paremat randumiskohta. Kui olin juba peaaegu kogu saarele ringi peale teinud, siis avanes ühel hetkel pilt pisikesele liivarannale. Aare enda logimiseks tuli võidelda rinnuni ulatuvate nõgestega aga peale seda nautisin puhkehetke pisikesel liivasel paradiisirannal ja ujusin keha jahutamiseks troopikakuumusest pikalt järvevees. Järvel täna tuult ei olnud ja aerutades kastsin iga 10 minuti järel pea üleni merevette. Koos Õhne jõel asuva Arumetsa aardega tuli aerutamist kokku 13 km jagu.

Leitud :)

Just see aare oli meie tänane peaeesmärk tulenevalt soodsatest ilmaoludest selle juurde jõudmiseks. Nagu paljud eelnevad, läksime meiegi pealt täpselt idast. 2,5km mööda sirget ja kohal. Enne kaldal veel kuulsime, et jääpaksus pidi olema 35cm. Põhimõtteliselt oleks võinud ju ka autoga minna, isegi traktori kannab selline jää juba ära. Meie aga läksime siiski kand ja varvas meetodil ning oli täitsa mõnus astumine.

Veidi enne meid läks teele (tegelikul ikka jääle) üks kaheksane seltskond. Püüdsime nuputada, kas võib mõni neistki olla geopeitur või mitte. Kuna nad jõudsid ka veidi varem saarele ja kuulsime, kuidas kellelegi palju õnne sooviti, siis oli selge, et neil hoopis teine eesmärk ehk tuldi veidi teistmoodi sünnipäeva pidama. Nojah, päris tore eesmärk matkale ju. Meie tulime lihtsalt karpi otsima, et saaks nimed kirja panna ja siis tagasi jalutada. Lisaks oli saarel veel väiksemat sorti sõjaväetelk püstitatud, milles ahi sees. Tuldud oli kahe mootorsaaniga, millel kelgud järel. Tundus, et see seltskond ööbis siin ja tegi omale saareromantikat.
Igaühel oma lõbu. Võta sa nüüd kinni, kelle eesmärk ja ajaveetmisviis kõige ilusam ja kõige enam rahuldust pakkuv on :)

Täname aarde eest, oli mõnus jalutuskäik.

Vana aardekarp va mõned vidinad, sai täiskoosseisus koju tassitud, kuna karp katki ja logiraamat kõva nagu hülgelaip talvisel rannal. Asemele läks uus karp, logiraamat pakendatud minigrip, üks mingigrip tagavaraks, harilik pliiats, teritaja ja automudel vanast aardest. Kahvel tõepoolest ei mahtunud uude karpi. Aardekarbi pesa on ka aastate jooksul pudedaks muutunud aga tänu inimreostusele oli võtta ühekordse grilli foolium osa, millest vormitud uus "katus". Vana logiraamat kuivab ahjul ja ehk jõuab kunagi tagasi oma algsesse asukohta.

Tule saarele Sa,
tule saarele Sa,
kas uju või sõida
või sõua.
Või siis hoopis suusata. Pühapäevane ilm ja olud lubasid saare külastuse enne turismihooaja algust ette võtta. Kuna kvaliteetaeg kulus erinevatele ootamistele, siis Limnoloogiajaama sadamas olime 16:15, oli veel täiesti valge. Ülesõit Rootsi päritolu puidust pütilaudadega, mis said enne starti veidi parafiini, võttis aega 34 minutit ehk minu arvates 4 minutit planeeritust aeglasemalt. Aga eks oli tarvis pilti teha ja lõhet imetleda. Mitte seda kala vaid pragu jääs. Igatahes kiirelt kohale ja aaret otsima. Sõber samal ajal panid lõkke põlema ja avas Guido baari, kui pakuti enda kaasa võetud teed ja õlut. Kui kormorani pesad olid ära põlenud ja ilm juba pime, suuskasime sama jälge mööda tagasi. Taskulampi põlema ei pannud, enda jälg oli hämaruses õrnalt eristatav ja jala all tuntav. Sisse sõidetud jälg tagas sportliku hoo ning tagajärg 28 minutit.