Kädva mõisakompleksist pole tänapäevaks kuigi palju säilinud – endise hiilgeaja hoonetest annavad märku vaid üksikud kivist varemed ja maastikus loetavad vormid. See aga teebki paiga omamoodi eriliseks: siin saab ette kujutada, milline oli mõisaõu ja ümberkaudne maastik ajal, mil mõisas elu kees.
Kädva (Kedwa, sks. k) mõis, rajatud 17. sajandi lõpus, oli kuni 1875. aastani rüütlimõis ja hiljem Purila mõisa kõrvalmõis poolemõisana. Peahoone oli vanabalti planeeringuga arhailine puithoone, tõenäoliselt 18. sajandist, kõrgel soklil, mantelkorstna ja ristnurkadega. See lagunes 1960.–1970. aastatel; tänapäeval on alles vaid poolvarisenud mantelkorsten ja mõned lagunenud seinajupid. Peahoonet ümbritsev park on metsistunud, kõrvalhooneid ei ole säilinud.
Mõisa ümbrusest leiab põlispuud, mis annavad aimu endisest pargist. Nende all liikudes tasub olla tähelepanelik ja hoida hääletoon madal – ühe vana puu küljes on pesakast, kus võib mõnel aastal pesitseda kakuline. Vaikne liikumine aitab lindu mitte häirida ja jätab talle aega varjus olla. Liikumispiirangut alal pole.
Palun käitu kohapeal mõistlikult ja loodussõbralikult: ära roni puude otsa, ära piilu pesakasti sisse ning ära jäta endast maha prügi ega muud jälge kui vaid oma jalajäljed.
Kädva mõisakompleksist pole tänapäevaks kuigi palju säilinud – endise hiilgeaja hoonetest annavad märku vaid üksikud kivist varemed ja maastikus loetavad vormid. See aga teebki paiga omamoodi eriliseks: siin saab ette kujutada, milline oli mõisaõu ja ümberkaudne maastik ajal, mil mõisas elu kees.
Kädva (Kedwa, sks. k) mõis, rajatud 17. sajandi lõpus, oli kuni 1875. aastani rüütlimõis ja hiljem Purila mõisa kõrvalmõis poolemõisana. Peahoone oli vanabalti planeeringuga arhailine puithoone, tõenäoliselt 18. sajandist, kõrgel soklil, mantelkorstna ja ristnurkadega. See lagunes 1960.–1970. aastatel; tänapäeval on alles vaid poolvarisenud mantelkorsten ja mõned lagunenud seinajupid. Peahoonet ümbritsev park on metsistunud, kõrvalhooneid ei ole säilinud.
Mõisa ümbrusest leiab põlispuud, mis annavad aimu endisest pargist. Nende all liikudes tasub olla tähelepanelik ja hoida hääletoon madal – ühe vana puu küljes on pesakast, kus võib mõnel aastal pesitseda kakuline. Vaikne liikumine aitab lindu mitte häirida ja jätab talle aega varjus olla. Liikumispiirangut alal pole.
Palun käitu kohapeal mõistlikult ja loodussõbralikult: ära roni puude otsa, ära piilu pesakasti sisse ning ära jäta endast maha prügi ega muud jälge kui vaid oma jalajäljed.
See va valest kohast sukeldumine maksis siin ikka korralikult kätte. Vihje dešifreerisin küll kiirelt lahti, kuid kus? Kerge loobumismaik suus jäi ka õige koht silma ja saingi aarde logitud. Aitäh!
Peidukas oli puu alla jäänud. Sättisin ta jälle õigesse asendisse.
Vat sellel teel ma kohe kjindlasti pole varem sõitnud, vähemalt teadlikult mitte. Samuti pole kunagi ette tulnud Kädva nime. Nüüd siis jupi maad teadlikum. Aga kohale jõudesei näinud ma varemetest mitte juppigi, samuti oli suhteliselt raske neid põlispuid pargiks mõelda. Igatahes niipalju siis oli, et sain aru, kunagi olid siin mõisa maad, aga kus ei olnud. Leid just kohe ei tulnud, aga kui oma telefoni pakutavast nulli asukohast lahti lasin, siis vaatas peidukas kohe vastu kah. Nimi sai kirja neljandana, kuigi siin haigutab veel sügav tühjus.
Tänud peitjale aarde eest kunagistel mõisa maadel.
Aare avaldatud.