Oma sügisesel matkal mööda Põhja-Eesti rannikut peitsime Siimuga ühe aarde. Kuna me lisaks kauni looduse vaatlemisele tegelesime ka riimimisega (mida Siim koolis rohkem kui talle meeldiks harrastama peab), siis harjutasime riimide leidmist metsateel ning mere ääres kõndides ja aardepaigas istudes ning loodust nautides. Nii tulid riimid palju paremini välja ja ka peidetud aare on seotud luuletamisega. Nimelt palume me teil teel aardeni ja tagasi luuletada. Aarde logiraamatusse kirjutage oma nimi ja leiuaeg, aga geopeituse lehele pange palun lisaks oma nimedele ja leiuajale kirja üks limerik.
Limerik on väike vahva luuletus, millest saad rohkem teada siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Limerick_(poetry
Täitsa vabal teemal, peaasi, et ise nuputatud.
Kuna meie olime esimesed logiraamatusse kirjutajad, siis mõtlesime kohapeal välja oma limeriku. See nägi välja nii:
Ükskord tulid Mari, Siim,
kes on vahva geotiim.
Istusid nad puule,
tahtsid kuulda luulet.
Kirjuta nüüd siia riim!
Aardeni on päris paras maa jalutada või rattaga sõita. Autoga sinna minna ei saa. Autot saab parkida kas Mustjõele või Vainupeale. Hea on kõndida nii rannas kui mööda metsaradu.
Võibolla õnnestub teil looduses kohata loomi ja linde. Meie äratasime kogemata lõunauinakust põdrapere ja imetlesime luiki. Suveperioodil on teel palju mustikaid, praegu võis leida ülisuuri kibuvitsamarju, viimaseid seeni ja marju. Teelt saate leida ka Naaruti ja/või Suureliiva aarde :) Ilusaid otsinguid!
Seotud lingid:
Oma sügisesel matkal mööda Põhja-Eesti rannikut peitsime Siimuga ühe aarde. Kuna me lisaks kauni looduse vaatlemisele tegelesime ka riimimisega (mida Siim koolis rohkem kui talle meeldiks harrastama peab), siis harjutasime riimide leidmist metsateel ning mere ääres kõndides ja aardepaigas istudes ning loodust nautides. Nii tulid riimid palju paremini välja ja ka peidetud aare on seotud luuletamisega. Nimelt palume me teil teel aardeni ja tagasi luuletada. Aarde logiraamatusse kirjutage oma nimi ja leiuaeg, aga geopeituse lehele pange palun lisaks oma nimedele ja leiuajale kirja üks limerik.
Limerik on väike vahva luuletus, millest saad rohkem teada siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Limerick_(poetry
Täitsa vabal teemal, peaasi, et ise nuputatud.
Kuna meie olime esimesed logiraamatusse kirjutajad, siis mõtlesime kohapeal välja oma limeriku. See nägi välja nii:
Ükskord tulid Mari, Siim,
kes on vahva geotiim.
Istusid nad puule,
tahtsid kuulda luulet.
Kirjuta nüüd siia riim!
Aardeni on päris paras maa jalutada või rattaga sõita. Autoga sinna minna ei saa. Autot saab parkida kas Mustjõele või Vainupeale. Hea on kõndida nii rannas kui mööda metsaradu.
Võibolla õnnestub teil looduses kohata loomi ja linde. Meie äratasime kogemata lõunauinakust põdrapere ja imetlesime luiki. Suveperioodil on teel palju mustikaid, praegu võis leida ülisuuri kibuvitsamarju, viimaseid seeni ja marju. Teelt saate leida ka Naaruti ja/või Suureliiva aarde :) Ilusaid otsinguid!
Seotud lingid:
Tänud
Mulle meeldib jahtida
Puude vahel vahtida
Aardeid leitud täna kolm
Jalgadel on liivatolm
Geopeiturid kel jalad suht nobedad
leidsid aarde kus putukad jubedad
Putukad kallal ei saanud rahu
Ei andnud ka parmud asu
Luiged vaid merel ilusad
Viisakas puhas aare, aitäh :)
Leitud
Ennemuistsel ajal kord jäi leidmata mul Limerik,
Täna kaugelt nägin ju, kuid mitte toona, imelik.
Inspireeriv leid just nüüd, mil puhkus ees ja plaanis reis.
Sihtkoht nimelt teemasse, sest lend viib Iirimaale meid.
Tegin mõned pildid ka seal, nendel ongi Limerick.
Mere ja metsa poolt kulgesime tasakesi siiapoole. Seekord valisime metsatee, küll pärast jõuab tagasi mere äärde ka minna. Kuna aga astusime vaikuses, siis juhtumisi juhuslikult olime sattunud põdrale täiesti külje alla. Tema põrutas raginaga eemale ja meie tardusime. Isegi mu geokutsa, kes vahel ei suuda otsustada, ka olla pigem karja- või siis jahikoer, seisis jumala vagusi ja otsustas olla lihtsalt linnakutsa, ei mingit karjatamist ega jahti, sest huvialune objekt oli ikka väääägagi suur ja vääägagi ligidal. Ja ega ta meid eriti kartnudki, mõnekümne sammu pärast vahtisime jälle vastakuti, aga seekord oli ta ikka natuke kaugemal ja otsustas lõplikult meist suure raginaga eemalduda. Kogemus missugune. Aga aarde eest tänud, muidu olekski sinna Naarutini väga pikk aardevaba teekond olnud, nüüd ikka palju lõbusam. Tänud peitmast.
Lõppemas on kevadkuu,
kuusevõrseid täis on suu.
Rattad vihisemas,
sääsed pinisemas,
suvi alaku juhuu!
:):):)
Jõgi voolab vulinal,
jää see sulab krobinal,
luiged helevalged,
meil on punapalged,
logisime kribinal.
Leid tuli õnneks kergelt.
Aitäh aarde eest ja siia imeilusasse randa kutsumast!
Vähemalt midagigi saime viiesest pundist leitud. Aitäh!
Jõudsime kohale ja nägime huvitavat puud. Kohe tekkis mõte, et äkki on aare selle alla peidetud, aga lumi jääkõva ning kuidagi pole võimalik kontrollida. Vaatasime ka mujalt ja asi kippus nutuseks minema kuni jäi konteiner silma. Tuju läks kohe rõõmsaks, panime nimed kirja ja jalutasime viimase aarde suunas.
Kõndisime Mustojalt Vainupea poole,
Kord rannaliival, kord metsateel.
Jalad märjad,
Rõõmus meel.
Kuid Vainupea ei paistnud veel.
Aare leitud. Tänud peitjale.
Ilus rand ja koht. Tänan
Jalutamise teekond oli piisavalt pikk, et jõuaks loodust vaadelda, igasugu teemadel jutustada ja natuke ka luuletada. Keskkond oli igatahes vägagi luulet soosiv ja siin on meie limerik, mis sündis teel aardeni.
Me jalutasime metsas,
kus linnuke siristas puu otsas.
Me jalutasime mere ääres,
kus päevitaja külge keeras.
Lõpuks tore aare sülle potsas.
Aitäh väga vahvale matkale kutsumast!
Aarde juures oli üks luik ära rapitud ja metsaalune ning rand vohas sulgedest. Kuna matkamist oli tänases päevas päris palju ja samme kogunenud juba üle paarikümne tuhande, hakkas siinkandis üks kahest tundlikest põlvedest tunda andma. Ehk sai selgeks, et tuleb hoogu maha võtta ja rahulikumalt võtta. Aga kuidas sa võtad kui see polnud veel teekonna lõpp ja pikk maa tuleb veel tagasi ka minna. Olgu siis ära mainitud, et järgmise päeva hommikul oli siuke tunne, et kõik mis jalal põlvest allapoole, ripuks nagu niisama küljes, valutas ja keeldus koostööst. Õnneks kestis see trall ainult ühe päeva ja ülejärgmine päev olin taas nagu uus.
Tänud.
Lonkas Silver rajale.
Ei pöörand pilku ajale.
Sealt vahva aarde leidis ta,
kui oli käinud pika maa.
Puudus veel aint mõnus majake.
Aardeni 2.3 km ja läksin nulli. Äge teostus.aitäh
Tulime eemalt randa ja jalutasime mööda seda aardeni. Paistis teine päris kaugelt kätte.
Oli tore kaarjas puu,
meid siiski huvitas miski muu.
Ikka kiskus puu juurde,
vihjeks polnud puujuured .
Siis sai silmad avatud
aare ära logitud.
Tänud
Aare, päike, mets ja meri,
need siin sõbrad neljakesi,
geopeitur ei poe peitu,
mitteleiust ta ei heitu,
aarde leiab paljakäsi!
Palavus on väga karm,
õelalt ründab tige parm
"Lähme juba ujuma!"
nõuab laps, kel tuju halb
Ilus rand ja ilma aardeta ma kindlasti poleks viitsinud nii pikka jalutuskäiku ette võtta. Tänan.
Lähenesin Naaruti juurest otse läbi metsa kuniks liivariba vastu tuli. Leid ise oli kiire ja kast tore. Tänud aarde eest!
Matkata on väga mõnus,
hing on terve,keha kõbus!
Mere äärde tõmbab meid,
boonuseks on aardeleid!
Aitüma peitmast!
Geopeitus on tore mäng,
Aarde peidukaks on mänd.
Juure taha panen käna,
Aarde login ära täna.
Homme proovin paremini.
Mis Limerik on, ei mina tea,
ka kuulnud sest polnd minu pea.
Uskuma peab Googlit ikka
ja abiks oli Netiplika.
Nüüd jälle targem olen mina
ja püsti ajada võin nina.
Siim oli töpatunnis käinud
ja laheda aarde valömis treinud!
Ilm oli soe, kohati küll tuuline
ühiselt tuli siiski meie kõigi huulile...
Lähme ja avastame uusi kohti / maade
ühiselt leiame mõne geoaarde.
Siin see plaan teoks siis sai :)
COVID üheksateist.
Mis saab küll meist?
Mängi Geod
see päästab teod
Nüüd meil COVID 20.
täna hällipäeva peab Harry Potter
talle limerik pühendada pole üldse totter
sel metsateel rahu täitis hinge
kogu kehast kadus liigne pinge
õnneks koju oli jäänud stopper
Järjestikku kolmas mitteleid,
täna õhtul kuhjub mitmeid neid.
Tuleb tulla siia uuesti
kord kui kell on vähem kuuestki.
Päevavalgel näeb siis - jah või ei.
Kaunis vaade.. Leitud