Niidurüdi talgud 1

Kui Nabralaid külastatud, siis vaatasime üle vee järgmise maatüki poole, kus aare. Kaart näitas nüüd natuke pikemat ja sügavamat veetakistust. Kuid väikse kaarega liikudes ei olnud vesi kordagi kõrgem, kui natuke üle põlve ja seegi oli mõnus jahutust pakkuv vees solberdamine. Laiul tegime kohe pikema puhkepeatuse ja jalutasin ka tiiru ümber laiu. Kohtasin seal luigemammit oma pesakuhila otsas istumas.
Aitäh selliseid toredaid laiuaardeid peitmast, mis oleks suvi ilma mõnusate veeseiklusteta. Kokku siis kolme laiu külastamine ja kaks natuke pikemat veetakistust ning jalgsi läbitud teekond kokku 5,5 km.

Kui järgmisel päeval oli ilm ilus (kaasseiklejate pilte vaadates), siis meie ajal lõi siin välku ja taevas oli must. Ma sumasin elu eest läbi vee, et kiirelt ära käia siin laiul. Üks kehv ja kesine pilt sai tehtud aarde juurest. Laiult viisin ära peo õhupalli, milles veel oli osaliselt õhku ning ühe vana viinapudeli. Logi in, trash out! Aitäh peitjale. Laidudeaardeid pole kunagi liiga palju!

Tagasi sumasime juba nii, et tundus, et välk lõi juba merre eemal. Õudne värk.

Äiksepilv küll ähvardas eemalt, aga praktiliselt tuuletul merel sai supi lauaga kohale aerutatud ja kiire leid logitud.

Viimane aeg ilmselt. Jää oli korralik välja arvatud laidude ümber kus vesi oli peaaegu kummiku ääreni, no päris lõpuks veidi ka üle. Aga tehtud, homme vaatame kas merirüdid on veel kohal või juba rändele asunud. Aitäh!

Kenasti leitud. Aitäh!

Peale Abruka rattamatka üle merejää oli nii hea hoog sees, et tundus lausa patt see lihtsalt tuulde lasta. Kui juba on selline talv, et meri kannab ja ratas veereb, siis on loogiline sellest viimast võtta. Nii tekkiski üsna kiirelt mõte – miks mitte kasutada sama energiat ja teha väike jätkuseiklus ka siinsamas laidude vahel? Kolm laidu, kolm aaret ja lumekoordikuga kaetud meri – ideaalne retk, mis lausa kutsus. Ja kuna isu oli veel täiega üleval, siis ei olnudki midagi pikalt mõelda.
Lahesopi äärde jõudes oli kohe näha, et ma ei ole ainus, kes merejäält maksimumi võtab. Autod olid jääle sisse sõitnud lausa professionaalse välimusega ralliraja, nii laiade kurvide ja mõnusate kaartega, et seda olnuks patt mitte imetleda. Kohati tundus, et pooled kohalikud on otsustanud oma nädalavahetuse just siin veeta – sõitmas, harjutamas või lihtsalt jääl lustimas. Lumepilved kerkisid rattaste alt, mootoriurised kostsid üle jää ning kogu see melu andis kaldale juba kohe mõnusa energialaengu.
Mina lõikasin sellest mööda ja suunasin oma rattanina laidude poole. Sealpool ootas hoopis rahulikum maailm – valge tasane jääväli, vaikne tuul ja piisavalt lumekoordikut, et rattasõit oleks parajalt väljakutsuv. Erinevalt Abruka jääteest, mis oli nagu sile asfaltijupp talvises maailmas, pakkus see meri oma kooriklumega justkui looduslikku takistusrada. Samas oli lumekiht kogu ulatuses üsna ühesugune – ei mingeid ootamatuid hangesid ega pudrujääd. Pidurdavaid lõike leidus vähe ja kui mõni koht tõesti nõudis korraks rattalt maha astumist, siis see kestis kõigest mõne sammu. Nii et tegelikult oli sõidetav pea kogu distants.
Kogu tee üle jää kulges sellises mõnusas rütmis – veidi pingutust, veidi libisemist, veidi ratta sättimist, et leida parim traktsioon. Külge tõmbav füüsiline töö muutus kiirelt meditatiivseks. Tuul ja lumi summutasid kõik üleliigsed helid ning vahepeal tundus, et olen terve merejäise maailma ainuke inimene. Tõsi, eemalt kostis ikka mõni auto mööda rallirada vuramas, aga laidude suunas liikudes jäi seegi mürin maha. Jäi ainult vaikus ja rütmiline krudin, kui rattarehv kooriklumme rada pressis.
Esimene laid tuli vastu üllatavalt kiiresti. Lumi võttis mõistagi oma osa, aga tempot see siiski ei hävitanud. Aare oli korraliku peidukohaga ja kaunilt loogiline. Lühike hingetõmme, märge logiraamatusse ja taas rattale. Teine laid pakkus juba pisut rohkem distantsi ning mitmes kohas pidi tasakaalu paremini hoidma, sest kerge küljetuul tahtis ratast üle lumekoordiku nihutada. Aga muidu oli sõit jätkuvalt sujuv – lumekoorik oli sama ühtlane nagu esimesel lõigul. Ka siin piisas vaid ühest-kahest korraks lükkamisest, et rütm uuesti kätte saada.
Kolmanda laiu poole liikudes tekkis juba tõeline matkatunne. Vahemaa oli pikem ja merejää avaram. Päike piilus aeg-ajalt pilvede vahelt välja ning see pani lumepinna helkima nii, et kohati tuli lausa prille käe ette tõsta. Sõit ise oli mõnusalt ühtlane, mitte liiga raske, aga samas piisavalt pingutust tekitav, et organism sooja hoiaks. See ongi talvise rattasõidu üks mõnusamaid nüansse – isegi kui õhus on mõned kraadid külma, siis piisab vähesestki koormusest ja tekib ideaalne tasakaal: keha soe, nägu värskest õhust karge.
Kolmanda laiu juurde jõudes tundus, et päev on juba väikese ringi saanud. Siinne aare oli samuti hästi leitav ja andis kogu retkele justkui viimase kinnituse, et kõik kolm olid väärt läbimist. Merkides logisse oma leid, tundsin mõnusat rahulolutunnet – olin kogu teekonna rattaga läbi teinud, ilma et oleks pidanud kordagi päriselt murduma või loobuma. Talv ja meri tegid oma töö, aga ei midagi, mis oleks takistanud eesmärgini jõudmast.
Tagasitee oli omamoodi preemia. Tuul, mis enne oli kergelt vastu puhunud, tuli nüüd selja tagant ja aitas hoogu hoida. Meri näis laiem, ratas liikus kergemini ja kogu tee kulges kuidagi pingevabamalt. Vahepeal piilusin tagasi laidude poole, mis jäid lumise silmapiiri taha pisikeste täppidena. Kõik oli kuidagi rahulik ja tasakaalus. Selline tunne, et täpselt nii pidigi minema.
Kui mõelda, kas jalgsi oleks olnud lihtsam, siis tõenäoliselt jah, kuid mitte oluliselt. Aega oleks kulunud ehk mõnikümmend minutit rohkem, aga emotsiooni oleks olnud vähem. Rattaga jää peal sõitmine annab kogu seiklusele hoopis teistsuguse mõõtme – midagi spordi, avastamise ja väikese hulljulguse vahepealset. Talv ei paku selliseid hetki tihti ja seetõttu tuleb need lihtsalt ära kasutada, kui võimalus tekib.
Suur aitäh aarde eest! Väga hea põhjus talvisele merejääl rattamatkamiseks, kolme laiu külastamiseks ja enda proovile panemiseks. Kõik kolm aaret said edukalt logitud, mõnusalt seiklusrikas päev jääb kindlasti meelde.

Näha on, et Saaremaal saab ka talvel kulgeda ja puhata. Nii ongi juhtunud, et sellel talvel oleme oma nädalavahetusel ikka Eestis, mitte mujal oma vabad päevad veetnud. Tegime siis seda ka sellel nädalavahetusel.
Aitäh!

Kui ilmataat keerab külmakraadid pikemaks ajaks selliseks, et vesi pea igal pool kandma hakkab, siis tuleb oma plaan mõneti selle järgi sääda. Nii saigi end seks nädalavahetuseks koos sõpradega siia peaaegu välismaale toodud. Muidugi olid need mööda merd käimise aarded meie must-do listis ja sellise ilmaga oli lausa lust siin jalutada ja see aare leida.
Numbrilised andmed näitavad, et see aare on GC järgi meie jaoks leid nr 12 000 ja selleks läks meil aega mõni kuu vähem kui 13 aastat! Aitäh aarde eest!

Vanarahvas teab rääkida, et viimati oli nii korralik talv 2008-2010. Vahepeal tegi kliima soojenemine oma tööd, mille tulemusena on meil nüüd jälle üle kuu aja püsivalt miinus olnud ja suured ning väiksed veed ära kaanetanud. Siinkohal jätkame oma jääaja aarete sarja (nr 3). Päris huvitav oli keset merd mäest üles ronida ja siis jälle laskuda. Aga muidu nagu jalutuskäik pargis. Kolme aardega laiu külastuseks kulus veidi üle tunni ja distants napilt üle viie kilomeetri.
Pärast tegime jäärajal ikka paar kiiremat ringi ka! 😉

Mis ma siin 5 kuud hiljem ikka mäletan. Kõik aarded seal saartel üheks kokku sulanud juba :D Valikus on: okkad, kivid, vesi, muda, vihm ja piisud - üks või mitu kehtisid kindlasti ka selle aarde kohta. Aitäh!

Vaatasin kaarti ja enda ette ja siis veel kaarti ja enda sees laiuvat ookeani, kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis siis ikka. Päike paistis, mistõttu ei hakanud ma end vaevama riietuse vahetusega ja hakkasin kummikutes lihtsalt tuimalt läbi suruma. Üsna pea oli vesi üle kummiku ja üle puusade ja ehk isegi nabani välja, aga kallas tuli muudkui lähemale ja lihtsalt pressisin end lõpuni. Huhh, saidki veetalgud tehtud ja preemiaks ka aardeleid. Aitäh!

Nabralaiult siia jalutades vaatasime kaarti, kuidas väikese kaarega jalutades kõige madalam vesi oleks. Korra käis vööni ära, aga enamus aega poolde reide. Leid oli lihtne ja pikalt siinseid linde segama ei jäänud. Aitäh, tõesti on väga mõnus läbi vee aareteni jalutada.

Raikküla-Saaremaa-Lavassaare-Raikküla-Investeerimisfestivali väike tuurike. Päeva teine SUPelung peale Eri-Karu kl 06 paiku hommikul. Saabusin Pulgalaiu ja naaberaarde poolt. Kokku kulus 3 aarde jaoks tund ja 24 minutit sadamast sadamasse veeaega. Tagastee oli umbes 6 m/s e. juba jänkudega külgtuules. Huvitav, et külgtuul on SUPiga lausa kasulik - saab vaid ühelt poolt mõlatada, ei pea eri külgedel kordamööda sipsima. Samuti paistis terve selle ja päike, mida ma borreliooniravi tõttu võtta ei tohtinud, sestap oli ka borrelioosilotu peas :-) Linnud kisasid siin aarde manu nagu ratta peal. Aitäh Piretile veealuseelamust pakkumast! Aare jonksus.

Sattusin siinkandis kolama ja logisin möödaminnes ja paar teele jäänud aaret. Mõnus drive-in, aitäh!

On üldteada fakt, et merekaartide peal ja lootsiraamatutes on Muhu saare territoriaalvete laius 15 vana versta. Seega jäävad need Niidurüdi aarded kenasti Muhu territoriaalvetesse. Seepärast oleks kuidagi imelik, et neile aaretele teeks esmaleiu keegi mandrilt. Paadi ajasin sisse Ungumalt ja paari kilomeetri pärast sai nimi kirja. Kell oli siis 4.pm. Vaadata polnud siin eriti midagi. Seda enam, et siin ka korduvalt käidud. Tänud aarde eest!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".