Niidurüdi talgud 2

Selle suve kindel plaan oli ka paarile laiule läbi vee jalutada ja nüüd kena suveilmaga tegime selle teoks siin Saaremaal.
Maastikuvõimeka autoga sai päris kaugele sõita, peaaegu selleni kui esimene veetakistus vastu tuli. Siis määrisime end päikesekreemiga kokku, et lõõskava päikese käes vähem kahjustusi tekiks, panime veejalatsid jalga ja suund üle Pulgalaiu Nabralaiule. Väga meeldiv jalutuskäik oli, vesi suhteliselt madal ja mõnusalt selge. Suvel on väga tore selliseid ülevee aardeid külastada. Suur tänu peitjale.

Mul oli soov siia laidudele jõuda. Niidurüditalgutel pole kunagi käinud, minu ELF-i talgujuhi karjäär oli peamiselt kadakate mahavõtmine aga liigid, kelle elupaikades seda tegin, olid tavaliselt vähe teised. Enamasti kuskil Hiiumaal, Vormsil ja väikesaartel.

Igastahes autoga saime täiesti mõistliku kauguseni esimesest aardest Pulgalaiul. Siis kalpsasime rõõmsalt läbi mere ja kui hakkasime kohale jõudma, saime aru, et laide valitsev veistekoloonia on iluasti ennast esimese laiu lõunatippu sättinud. Just sealt, kus oli vaja minna tagumisele laiule. Kuna neil olid ka väikesed mullikad kenasti kambas, siis ei tahtnud nagu väga minna neid häirima ka, mine hulle tea. Sumasime siis eemalt veest mööda, nemad muudkui vahtisid. Kõige tipuks mandri peal hakkas taevas väga tumedaks minema ja välku lööma. Ausalt öeldes kohe palju. Et see hakkas üsna kahtlaseks minema, kas müristamise, musta taeva ja välgunoolte sähvimise ajal on mõistlik tagumisele laiule üldse minna. Aga mina proovisin siis ikkagi ära käia, Liisi ei hakanud kaasa sumama. Andsin endast kõik, et tagasi normaalsel ajal jõuaks aga eks oli juba üsna kõhe. Saime hakkama ja mõlemad laiud ära käidud. Tänud aarete eest. Mullegi väga meeldib laidudel käia :)

Meretuulega vaikselt triivides ja kaugusest kalameestejutuvada kuulates sai seegi logi kirja. Supi lauaga täiesti tehtav.

Viimane aeg ilmselt. Jää oli korralik välja arvatud laidude ümber kus vesi oli peaaegu kummiku ääreni, no päris lõpuks veidi ka üle. Aga tehtud, homme vaatame kas merirüdid on veel kohal või juba rändele asunud. Aitäh!

Kenasti leitud. Aitäh!

Peale Abruka rattamatka üle merejää oli nii hea hoog sees, et tundus lausa patt see lihtsalt tuulde lasta. Kui juba on selline talv, et meri kannab ja ratas veereb, siis on loogiline sellest viimast võtta. Nii tekkiski üsna kiirelt mõte – miks mitte kasutada sama energiat ja teha väike jätkuseiklus ka siinsamas laidude vahel? Kolm laidu, kolm aaret ja lumekoordikuga kaetud meri – ideaalne retk, mis lausa kutsus. Ja kuna isu oli veel täiega üleval, siis ei olnudki midagi pikalt mõelda.
Lahesopi äärde jõudes oli kohe näha, et ma ei ole ainus, kes merejäält maksimumi võtab. Autod olid jääle sisse sõitnud lausa professionaalse välimusega ralliraja, nii laiade kurvide ja mõnusate kaartega, et seda olnuks patt mitte imetleda. Kohati tundus, et pooled kohalikud on otsustanud oma nädalavahetuse just siin veeta – sõitmas, harjutamas või lihtsalt jääl lustimas. Lumepilved kerkisid rattaste alt, mootoriurised kostsid üle jää ning kogu see melu andis kaldale juba kohe mõnusa energialaengu.
Mina lõikasin sellest mööda ja suunasin oma rattanina laidude poole. Sealpool ootas hoopis rahulikum maailm – valge tasane jääväli, vaikne tuul ja piisavalt lumekoordikut, et rattasõit oleks parajalt väljakutsuv. Erinevalt Abruka jääteest, mis oli nagu sile asfaltijupp talvises maailmas, pakkus see meri oma kooriklumega justkui looduslikku takistusrada. Samas oli lumekiht kogu ulatuses üsna ühesugune – ei mingeid ootamatuid hangesid ega pudrujääd. Pidurdavaid lõike leidus vähe ja kui mõni koht tõesti nõudis korraks rattalt maha astumist, siis see kestis kõigest mõne sammu. Nii et tegelikult oli sõidetav pea kogu distants.
Kogu tee üle jää kulges sellises mõnusas rütmis – veidi pingutust, veidi libisemist, veidi ratta sättimist, et leida parim traktsioon. Külge tõmbav füüsiline töö muutus kiirelt meditatiivseks. Tuul ja lumi summutasid kõik üleliigsed helid ning vahepeal tundus, et olen terve merejäise maailma ainuke inimene. Tõsi, eemalt kostis ikka mõni auto mööda rallirada vuramas, aga laidude suunas liikudes jäi seegi mürin maha. Jäi ainult vaikus ja rütmiline krudin, kui rattarehv kooriklumme rada pressis.
Esimene laid tuli vastu üllatavalt kiiresti. Lumi võttis mõistagi oma osa, aga tempot see siiski ei hävitanud. Aare oli korraliku peidukohaga ja kaunilt loogiline. Lühike hingetõmme, märge logiraamatusse ja taas rattale. Teine laid pakkus juba pisut rohkem distantsi ning mitmes kohas pidi tasakaalu paremini hoidma, sest kerge küljetuul tahtis ratast üle lumekoordiku nihutada. Aga muidu oli sõit jätkuvalt sujuv – lumekoorik oli sama ühtlane nagu esimesel lõigul. Ka siin piisas vaid ühest-kahest korraks lükkamisest, et rütm uuesti kätte saada.
Kolmanda laiu poole liikudes tekkis juba tõeline matkatunne. Vahemaa oli pikem ja merejää avaram. Päike piilus aeg-ajalt pilvede vahelt välja ning see pani lumepinna helkima nii, et kohati tuli lausa prille käe ette tõsta. Sõit ise oli mõnusalt ühtlane, mitte liiga raske, aga samas piisavalt pingutust tekitav, et organism sooja hoiaks. See ongi talvise rattasõidu üks mõnusamaid nüansse – isegi kui õhus on mõned kraadid külma, siis piisab vähesestki koormusest ja tekib ideaalne tasakaal: keha soe, nägu värskest õhust karge.
Kolmanda laiu juurde jõudes tundus, et päev on juba väikese ringi saanud. Siinne aare oli samuti hästi leitav ja andis kogu retkele justkui viimase kinnituse, et kõik kolm olid väärt läbimist. Merkides logisse oma leid, tundsin mõnusat rahulolutunnet – olin kogu teekonna rattaga läbi teinud, ilma et oleks pidanud kordagi päriselt murduma või loobuma. Talv ja meri tegid oma töö, aga ei midagi, mis oleks takistanud eesmärgini jõudmast.
Tagasitee oli omamoodi preemia. Tuul, mis enne oli kergelt vastu puhunud, tuli nüüd selja tagant ja aitas hoogu hoida. Meri näis laiem, ratas liikus kergemini ja kogu tee kulges kuidagi pingevabamalt. Vahepeal piilusin tagasi laidude poole, mis jäid lumise silmapiiri taha pisikeste täppidena. Kõik oli kuidagi rahulik ja tasakaalus. Selline tunne, et täpselt nii pidigi minema.
Kui mõelda, kas jalgsi oleks olnud lihtsam, siis tõenäoliselt jah, kuid mitte oluliselt. Aega oleks kulunud ehk mõnikümmend minutit rohkem, aga emotsiooni oleks olnud vähem. Rattaga jää peal sõitmine annab kogu seiklusele hoopis teistsuguse mõõtme – midagi spordi, avastamise ja väikese hulljulguse vahepealset. Talv ei paku selliseid hetki tihti ja seetõttu tuleb need lihtsalt ära kasutada, kui võimalus tekib.
Suur aitäh aarde eest! Väga hea põhjus talvisele merejääl rattamatkamiseks, kolme laiu külastamiseks ja enda proovile panemiseks. Kõik kolm aaret said edukalt logitud, mõnusalt seiklusrikas päev jääb kindlasti meelde.

Näha on, et Saaremaal saab ka talvel kulgeda ja puhata. Nii ongi juhtunud, et sellel talvel oleme oma nädalavahetusel ikka Eestis, mitte mujal oma vabad päevad veetnud. Tegime siis seda ka sellel nädalavahetusel.
Aitäh!

Kui ilmataat keerab külmakraadid pikemaks ajaks selliseks, et vesi pea igal pool kandma hakkab, siis tuleb oma plaan mõneti selle järgi sääda. Nii saigi end seks nädalavahetuseks koos sõpradega siia peaaegu välismaale toodud. Muidugi olid need mööda merd käimise aarded meie must-do listis ja sellise ilmaga oli lausa lust siin jalutada ja see aare leida. Aitäh!

Vanarahvas teab rääkida, et viimati oli nii korralik talv 2008-2010. Vahepeal tegi kliima soojenemine oma tööd, mille tulemusena on meil nüüd jälle üle kuu aja püsivalt miinus olnud ja suured ning väiksed veed ära kaanetanud. Siinkohal jätkame oma jääaja aarete sarja (nr 4). Päris huvitav oli keset merd mäest üles ronida ja siis jälle laskuda. Aga muidu nagu jalutuskäik pargis. Kolme aardega laiu külastuseks kulus veidi üle tunni ja distants napilt üle viie kilomeetri.
Pärast tegime jäärajal ikka paar kiiremat ringi ka! 😉

Mis ma siin 5 kuud hiljem ikka mäletan. Kõik aarded seal saartel üheks kokku sulanud juba :D Valikus on: okkad, kivid, vesi, muda, vihm ja piisud - üks või mitu kehtisid kindlasti ka selle aarde kohta. Aitäh!

Kui juba talgute tegemiseks läks, siis tuli teisedki talgud ära teha. Kaupol oli vesi umbes pahkluuni, minul miskipärast rinnuni, aga saime tehtud. Oli ikka hea tunne tegelt küll, et kummikust kangemat abivahendit vaja ei läinud. Aitäh!

Esmalt sõitsime nii kaugele kui saime ja jätsime auto ühe veelombi taha, kus läbi häda sai ka auto ümber keerata. Hiljem selgus, et edasi-tagasi kolme aarde jalutuseks oli 6.5km. Motika või maasturiga oleks päris kaugele jõudnud. Jalutasime võimalikult lähedale antud aardele ja riietusime. Pulgalaiu päris tipus nägime ka piisusid, kes meid kaugelt vaatasid, aga lähemale ei tulnud. Mul oli kaasas ka ujumismadrats, et sügava vee korral Valkkarele sõita, aga seda ei läinud vaja. Antud aardeni minnes oli vesi gramm üle põlve. Mõistlik on jalanõudega vees olla, kohati on kivine. Vesi on soojaks läinud, nüüd on hea aeg antud aarde leidmiseks.

Raikküla-Saaremaa-Lavassaare-Raikküla-Investeerimisfestivali väike tuurike. Päeva teine SUPelung peale Eri-Karu kl 06 paiku hommikul. Saabusin Pulgalaiu poolt. Umbes 6 m/s e. juba jänkudega külgtuules sain siia kohale nagu lupsti. Selgus, et külgtuul on SUPiga lausa kasulik - saab vaid ühelt poolt mõlatada, ei pea eri külgedel kordamööda sipsima. Aarde juures hakkasin juba 4.5 maastikuga linnupessa ronima, kui märkasin kaablikinnitust ja PETi. Aitäh peitmast ja veealuseelamust pakkumast! Aare korras.

Sattusin siinkandis kolama ja logisin möödaminnes ja paar teele jäänud aaret. Mõnus drive-in, aitäh!

Esimese niidurüdi juurest siis väikese ringiga siia. Esmaleidude vahe 21 minutit. Ka siin ei õnnestunud nimitegelast kohata. Küll aga tutvusin mõne läheduses elava haugiga. Tänud!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".