Tärkma telliskivi

Lehmi polnudki, maapind üsna niiske, nii et viimastel minutitel Selverisse jõudes olid Miku varbad stiilselt porised. Aitäh!

Kummikutest oli küll abi, aga siiski ühe kraavi ületusel õnnestus vesi sisse saada. Aitäh.

Mitte mingit savipõletusega asja mina ei näinud, õudne vesine teekond sinna. Tänud, et enam tulema ei pea.

18345.

Eelmisel saarelkäigul käisime siin igatsevalt aarde poole vaatamas. Seekord oli meil ettevalmistus parem - kummikud olid autos olemas - ja vaim valmis pandud. Veiseid polnud rannaluhal näha, ainult üks korralik haneparv paistis olevat puhkepausil, aga nad olid veidi eemal, meie teele ei jäänud.

Seekord oli rannakarjamaa läbimine puha lust ja lillepidu. Maapind oli kuivapoolne, kummikud õigustasid oma olemasolu vaid kord kui üks laiemat sorti kraav teele ette jäi, millest üle astuda ei jaksanud. Sellest sumasime läbi. Päris lõpus oli ka pigem märjavõitu maapind.

Lõpus olid eelmised leidjad sisemise topsi pooleldi lahti jätnud, välimine oli õnneks korralikult suletud ja minigripp logiraamatu üsna kuivana hoidnud.

Sadamas sai siinsete telliskivide ja soola tootmise teemadega end täpsemalt kurssi viia.

Aitäh peitmast!

Täitsa tore matk üle vesise karjamaa. Loomi veel välja pole lastud, nii et nemad meid ei seganud.

Tänud aarde eest!

Päev oli veel täitsa noor ja otsustasime jalutuskäigu aardeni ette võtta. Hullu polnud midagi, vaid mõnest kraavist tuli üle hüpata ja lehmi ka segamas ei olnud. Tänud peitjale!

Siin Tärkma sadamas olen ma korra seisnud ja iseendaga vaielnud, et minna või mitte minna. Seekord jäi mitte peale mitmesugustel põhjustel. Seekord loomi karjamaal polnud, päike siras taevas ja saigi saapad kummikute vastu välja vahetatud ning astuma hakatud. Polnud sel teekonnal häda midagi, vahepeal väheke lirtsus, aga kraavidest sai lihtsalt üle ja kuna päev oli alles algamas, siis see 750 meetrit ka möödusid lihtsalt. Aaregi avaldus pea kohe kohale jõudes ja saigi sammud tagasi parkla poole seada. Tõeliselt mõnus kevadilm tegi teekonna ikka kohe täitsa nauditavaks. Tänud koha tutvustamise ja aarde eest. Ei oleks kirjeldust lugemata arugi saanud, kuhu meid siis kutsuti.

Esiti mõtlesin autoga läheneda, aga nüüd kirjeldust lugedes on seda enam hea meel, et seda ei teinud. Ka ei soosinud 15 cm lund ebatasasel ja teadmata maastikul sõitu, s.h. kraavid ja kivid nagu jalgsi silmasin. Pealegi oli mul ju käimissoov ka, isegi selle tuulega. Algusest peale oli loll mõte seda autoga teha.

Aaret ennast poleks peaaegu leidnud, tuhnisin siit ja tuhnisin sealt. Aga välja tuhnisin, nagu vanasti. Veerand aardest oli jääs, õnneks kukkus see kergelt murdes ära ja sain ikka lahti. Tuul ja matk olid mõnusad. Aitüma Rihole!

Loojanguga võidu matkatud. Loomi polnud, küll aga nende väljaheiteid ja vett oli ka. Õnneks seekord pääsesin kuivade varvastega. Ilus oli. Vaatamata sellele, et naastes pimestas päike mu pea täielikult.
Suur tänu!

Kummikuid ei läinudki täna vaja. Aga seda saime alles poolel teel teada.
Üldiselt muretu jalutuskäik. Kohalikud pruunid loomad ei arvanud meist eriti midagi. Hiilisime neist mööda ja tegime oma tegusid.

Logiraamat oli ok korras.
Leitud ja aitäh!

Siin läks kergelt. Lojustega ei pidanud võitlema, kummik vett ei näinud. Kui vältida keerulist põhjalikumat seletust, siis kergelt leitav. Nägemist Hiiumaa. Aitäh!

Kuigi suvel võib üpris kuiv olla, siis hetkel ei saanud kuivuse üle kurta. Päris tegu oli, et jalast tulnud botast mudast välja sikutada, juba paarikümne meetri järel otsustasime loobuda. Jääb mõneks järgmiseks korraks. Loodetavasti.

Esmalt sai sadama aare üles otsitud ja siis tundus loogiline ka telliskivi üle vaadata. Päris tore jalutuskäik mööda randa. Suured sarvloomad jälgisid meid eemalt aga lähemale ei tulnud. Küllap nägime suhteliselt hirmuäratavad välja. Paar kraaviületust, null ja aardelogi. Tänud!

Kummikute kõrvale tõusevad märgade jalgade maastikul plätud, mille kasuks enamasti minu liisk langeb; nii ka siin. Kuigi hooaja esimese puugi konkurss oli juba võidetud, ei jäänud aare vastust võlgu, kindlustades geoedetabelis kukutamatu esikoha tiitliga hooaja Esimene Mäsa. Leidis see aset veidi hoogsamal kraaviületusel, kui avastasin vastaskaldale maandudes, et pinnas on oluliselt porisem, kui olin eeldanud ja nii ma kaugushüppaja stiilis seal püherdasin.
Päikesepaiste hiilguses jõudsin tagasiteel autoni suurema osa kuivamisest korda saata.

Kui sadama ja ohvritamme logisime juba oma eelmisel Hiiumaa külastusel, siis telliskivi juurde jalutamiseks olime tookord liiga väsinud ja ega vist vastavaid jalanõusid ka kaasas polnud. Seekord olime aga korralikult valmistunud, lükkasime kummarid jalga ja asusime teele. Mõnus jalutuskäik, paar pikemat jalasirutust ja juba saigi nimed kirja panna. Tagasiteele ei saanud aga kohe asuda, sest leidsime aarde ümbrusest mõned ämmatossud ja pidime nendega natuke eksperimentaalkunsti tegema :D

Maapind oli veel mõnusalt külmunud ja nii oli hämaraski üsna muretu liikuda. Kraave ikka oli, aga ükski neist polnud õnneks ületamatu. Korras aarde leidsime kenasti üles, pinnavormide nägemiseks oli juba natuke liiga pime. Aitäh peitjale!

Õhtu lõpuks käisime ka selle aarde juurest läbi. Õnneks oli maa suhteliselt kõvaks külmunud ja see tegi liikumise oluliselt lihtsamaks, vaid mõnes kohas tuli kraavide ületamisel osavust ja loomingulisust üles näidata. Aitäh peitjale.

Täna olid ideaalsed tingimused aarde leidmiseks. Vähe lund, maapind külmunud ja kraavidel jää, lust oli aardeni ja tagasi matkata. Aitàh aarde eest!

Pikalt võitlesin endaga, kas minna üle kahtlase niiskusastmega rannakarjamaa seda aaret otsima, endal jalad üliväsinud ja märjad ja ärahõõrutud... sõitsin juba minema, aga siis märkasin mingit rajalaadset toodet ja tagurdasin ikkagi tagasi parklasse.

Tegelikult oli suht jalutuskäik pargis, mida sai vürtsitada mõne lihtsama kraaviületushüppega ja mõned korrad tuli miinide vahel stepptantsu teha, oligi kõik. Lõpus läks ka pigem kiiresti. Aitäh!

Õnneks olid loomad kuskil eemal ja isegi jalgu ei saanud märjaks! Tänud peitjale!

Leitud. Tänud!

Pärast naaberaarde külastamist kummikustusime ja asusime mööda karjamaad aarde poole rühkima. Mina viisaka kodanikuna üritasin ikka võimalikult mere lähedale hoida, kuigi veetakistused seda kohati takistasid ja karjamaa asukad ka veidi liiga lähedale nihkuvat tundusid. Suuri probleeme siiski ei esinenud, aardeni me jõudsime ning puust ja punaseks kirjelduse peale selle ka leidsime. Tagasi loivamise ajal kappas lehmakari rannikust kaugemale. Autos viskasime end veidiks ajaks leboasendisse, kui ühtäkki meie kõrvale teine auto ilmus ja sealt väljuv peremees uuris, kas leidsime selle, mida otsisime. Ta ilmselt arvas, et käisime linde vms otsimas ja oli telliste põletamise legendi üle üllatunud. Olevat tulnud tegelikult karja kuskile ümber ajama, aga no see oli ju selleks ajaks juba metsa poole pagenud. Kutsus siis meid hoopis vaatetorni maja seespoolt vaatama. Seal nägime ajaloolisi pilte ja kuulsime igasuguseid kohalikke lugusid, muu hulgas seda, et tema arvates olevat see "soolaelu" legend üsna ebatõenäoline. Jutuks tuli ka militaarobjektide turismi ja sõja ajal väina ületanud tankid. Oli huvitav kohtumine, mis tavalisele aardeleiule kindlasti vürtsi lisas. Aitäh!

Et lojused olid kallasraja hõivanud ja polnud mingit soovi minna nendega lähemat tutvust sobitada, siis siis tegin vähe suurema kaare. Tänud aarde eest!

Selle aarde puhul oli sinna- ja tagasiteel toimuv hulga huvitavam kui aarde enda juures.

Aarde poole liikudes märkasin eemal paremal käel ühte vasikat, kes oli mere lähedal end istuma sättinud. Kõik teised veised olid kaugemal mu vasakul käel. Tundus natukene veider, miks vasikas sedasi teistest eraldunud on, aga mõtlesin, et ju ta ühineb varsti teistega. Ühtlasi tundus, et üks teisel pool olnud lehm tundis me tegevuste vastu rohkem huvi kui teised. Otsustasin, et kui vasikas on pärast aarde juurest naasmist ikka veel sama koha peal, lähen vaatan lähemalt, et mis temaga on.

Tagasiteel ei märganud tükk aega vasikat, küll aga seda sama lehma ringi vaatamas. Liikusin siis rohkem mere poole, kuni viimaks vasikas silma jäi. Tundus, et ta oli ära väsinud ja tukkuma jäänud. Minu lähenedes tõstis esialgu pea ja seejärel kogu keha maast üles. Otsustasin teda karja ja potentsiaalse ema poole suunata. See polnud aga väga lihtne, kuna vasika ja teiste vahele jäi üks vesine ala, mida vasikas nähtavasti ületada ei tahtnud. Aga õnneks oli ta seal juba piisavalt nähtaval ja teda märgati. Ema hakkas vasikat häälega kutsuma ja viimane vastas omalt poolt. Kutsumisest oli kasu, vasikas liikus veetakistusest üle ja taaskohtus samal ajal teiselt poolt läheneva emaga. Seejärel pöörasid mõlemad ninad karja poole ja vasikas isegi kepsles ema kõrval.

Aitäh!

Vesine jalutuskäik tehtud ja ajalooga tutvutud.
Tänan peitmast.

Geopäev Hiiumaal. Aitäh!

Jalutuskäik tehtud ja logitud :) Nüüd hüppan üle kraavide tagasi. Kummikud on hea mõte

Leitud.

Karjamaa oli poolenisti vee all. Vahepeal lausa nii sügav, et pidi proovima, kas minu kummikutega sealt läbi saab. Dauno katsetas, tal pikemad kummikud.
Tänud