2016.aastal esmakordselt pikemaks peatuseks Trepimäele sattudes oli mul võimalus tutvuda sealse alaga orienteerumiskaardi abil. Tol hetkel suvise soojaga sattusin imelikku džunglit meenutavasse võssa, kus takerdusin lisaks „liaanidele“ ka justkui maapinnavormidesse. Uurisin kaardilt, kuhu ma olin sattunud ja tuli välja, et laululavale! See tunne, mida sel hetkel tundsin, valdab mind siiani ja olen sinna otsustanud oma esimese reaalse aarde peita.
Arvi Sepp kirjutab juba 17.11.2010.a. Maalehes järgmist: „Trepimäe… Kui palju unustamatuid hetki on seotud selle kohaga… Kui palju kordi on seal peetud suurejoonelisi Võrtsjärve suvemänge, kodusovhoosi päevi, noorte suvepäevi, vabaõhukontserte nimekate esinejatega jne. jne. Sovhoos korraldas viimati täismõõdulised Võrtsjärve mängud 1988. a. ja saavutas üldvõidu. Siis tulid pöördelised ajad ja mängud hääbusid. Kadusid kolhoosid ja sovhoosid, kes neid korraldasid. 1995. a. otsustas Rannu valla juhtkond mängud taastada tänapäevasel tasemel – valdade vahel. Nn. taassünnimängud toimusidki 15. juulil 1995. Selleks ajaks oli lava katus hävinud, püsti olid vaid müürid, lava pind vajas remonti. Vaja oli paigaldada uued pingid. Aga mängud said peetud ja väga hästi peetud. Sel ajal oli aga maa juba eraomandis. Püüd säilitada lava ja seda ümbritsev maa vallale ei õnnestunud ja nii jäi see pidu viimaseks… Uued omanikud tahtsid maa teenima panna sinna vähimatki investeerimata ja nüüdseks on pilt ka seal masendav. Ma ei olnud seal aastaid käinud, kuid tänavu suvel küsis mu noor kolleeg ja hea sõber Signe Ivask, kas mul on fotosid praegusest Trepimäest ja see ärgitas mind sinna minema. Oli tükk tegemist, et endine lava koht üldse üles leida. Visa tihedas tihnikus rabelemise ja puugiohvriks langemise riskiga leidsin lõpuks ka lava jäänused. Oli tunne, nagu oleksin sattunud hukkunud sõbra säilmetele…Aeg kaob, rõõmud jäävad, aga hinges kripeldab. Miski on jäädavalt möödas.“
Minge kohale ja kujutage ette laululava fotolt ning rahvamasse. Tagumistesse lauljate ridadesse maskeerununa leidke aare.
2016.aastal esmakordselt pikemaks peatuseks Trepimäele sattudes oli mul võimalus tutvuda sealse alaga orienteerumiskaardi abil. Tol hetkel suvise soojaga sattusin imelikku džunglit meenutavasse võssa, kus takerdusin lisaks „liaanidele“ ka justkui maapinnavormidesse. Uurisin kaardilt, kuhu ma olin sattunud ja tuli välja, et laululavale! See tunne, mida sel hetkel tundsin, valdab mind siiani ja olen sinna otsustanud oma esimese reaalse aarde peita.
Arvi Sepp kirjutab juba 17.11.2010.a. Maalehes järgmist: „Trepimäe… Kui palju unustamatuid hetki on seotud selle kohaga… Kui palju kordi on seal peetud suurejoonelisi Võrtsjärve suvemänge, kodusovhoosi päevi, noorte suvepäevi, vabaõhukontserte nimekate esinejatega jne. jne. Sovhoos korraldas viimati täismõõdulised Võrtsjärve mängud 1988. a. ja saavutas üldvõidu. Siis tulid pöördelised ajad ja mängud hääbusid. Kadusid kolhoosid ja sovhoosid, kes neid korraldasid. 1995. a. otsustas Rannu valla juhtkond mängud taastada tänapäevasel tasemel – valdade vahel. Nn. taassünnimängud toimusidki 15. juulil 1995. Selleks ajaks oli lava katus hävinud, püsti olid vaid müürid, lava pind vajas remonti. Vaja oli paigaldada uued pingid. Aga mängud said peetud ja väga hästi peetud. Sel ajal oli aga maa juba eraomandis. Püüd säilitada lava ja seda ümbritsev maa vallale ei õnnestunud ja nii jäi see pidu viimaseks… Uued omanikud tahtsid maa teenima panna sinna vähimatki investeerimata ja nüüdseks on pilt ka seal masendav. Ma ei olnud seal aastaid käinud, kuid tänavu suvel küsis mu noor kolleeg ja hea sõber Signe Ivask, kas mul on fotosid praegusest Trepimäest ja see ärgitas mind sinna minema. Oli tükk tegemist, et endine lava koht üldse üles leida. Visa tihedas tihnikus rabelemise ja puugiohvriks langemise riskiga leidsin lõpuks ka lava jäänused. Oli tunne, nagu oleksin sattunud hukkunud sõbra säilmetele…Aeg kaob, rõõmud jäävad, aga hinges kripeldab. Miski on jäädavalt möödas.“
Minge kohale ja kujutage ette laululava fotolt ning rahvamasse. Tagumistesse lauljate ridadesse maskeerununa leidke aare.
Tänud aarde eest!
Leitud
Korra olen siin juba hiilimas käinud, et kuidas sellele aardele ligi saab, aga ei leidnud võimalust. Tegelikult võimaluse küll leidsin, aga loodus oli juba väga lopsakaks muutunud ja see järve kallasrada tundus kuidagi väga võssi suunduvat. Täna pole rohelusest veel halli haisugi, või noh, on piisavalt vähe, et eeldatavatesse võpsikutesse veel probleemivabalt pääseda, nii et auto puhkekoha parklasse ja astuma. Täitsa müstiline paik jah, Praegu otsisin teavet ja tundub, et 1979 alles ehitatud, kummaline, et enam pole peale varemete ja võsa midagi. Aga koht on ilus ja peidukas oli tore, kuigi eelmistel otsijatel oli ta lahti ununenud. Meist jäi ta nii nagu peitja oli ette näinud.
Tänud kutdumast ja aaret peitmast, täitsa huvitav oli.
Ausalt öeldes üks igati vinge koht ja igati FP väärt! Tõesti oli näha, et kunagi on siin taristus olnud ja teed mattunud samblakihi alla, mõni elektripost ja vundament. Et koos kirjeldusega igati hea pildi loob ette, mis siin kunagi olla võis. Sai siis laululava tagaotsas oldud ja ette kujutletud, mitu Tuljakut siit on lauldud. Ise peab seda ikka esitama, kui juba lavale vahepeal astud.
Müstilisi kohti on ikka olemas. Samas arusaadav looduse põhjal ka, miks siin puhkamas käidi ja taheti olla - tõesti väga vahelduv maastik ja mõnus koht. Aitäh siia juhatamast.
Kuigi olen peaaegu kohalik siis sellest laululavast kuulen esimest korda 🫣 leitud, ilus müstiline paik!❄️🫶🏼☀️
Leitud. Aitäh!
Üllatavalt hea rada viis aardeni. Viimased 50m olid raskemad, aga ei midagi hullu. Kui sääski poleks olnud, siis oleks kauem uurinud. Aitäh!
Otsustasime aardeni liikuda mööda aia tagant minevat teerada ranna vahetus läheduses. Järsku kargasid 2 suurt Tiibeti mastiffi vastu aeda ja hakkasid ennast segaseks haukuma, üksteist vaheldumisi hammustades, et kumb meie ärasöömise eelisõiguse saab. Relly tardus hirmust, nii et pidin teda rihma pidi kiiresti edasi tirima, koerad meid aia taga jälitades. Hea oli metsa sisse saada ja elukad maha jätta. Mingit teerada me aardeni minemiseks ei leidnud, nii et läksime otse läbi võsa ja puusakõrguseid nõgeseid. Enne minemist ei olnud aardekirjeldust jõudnud lugeda, nii et eeldasin kena laululava, mis aga minu üllatuseks ei saabunudki. Selle asemel ootasid meid metsistunud varemed. Aardel on väga lahe peidukas. Tänud peitjale!
Kiire leid
Kiire leid, aitäh peitjale!
Jube koht on see täna ikka, uskumatu, et see koht kunagi totaalselt midagi teistmoodi oli. Aga tänud näitamast seda kohta.
Lisaks aardele leidsime siinkandis 3 puuki. Üks va nii väike, et ei saanud arugi kohe et ta üldse puuk on. Kena peidik, aitäh. Ei tea mis nende eravaldustega siin on.. kas aare ikka püsib?
P.s Raul tegi täna esimest korda rohkem kui paar sammu järjest :)
Päeva viimane aare. Siin tegime pikema jalutuskäigu ja Kristel võttis koos Rauliga aarde ära, sest minul olid ainult paljad sääred ja plätud jalas. Aare leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Kuupäev 1. mai võrdub meie jaoks geopäevaga. Aasta tagasi ägasin eksamiteks õppimise koorma all ja tõotasin endale pühalikult, et 365 päeva pärast on elu palju parem ja halduskohtumenetluse asemel tegelen rapikutest karpide otsimisega.
Nii õnneks läkski ja see täpp oli meil esimesena kavas. Valisime lähenemiseks läänepoolsema tee. Peale väikest jalutuskäiku näitas GPS kindlalt võssi suunas. Ma isegi ei kahtlustaks, et siin laululava kunagi olnud on, nüüd on pilt ikka täiesti teistsugune. Niiviisi mõtiskledes võtsime kiiresti aarde välja ja surusime käppa tuuri eduka alguse puhul.
Nii kavalalt peidetud, et silm ei jäänud kuidagi õigesse kohta pidama :D väga huvitav koht, sp geopeitus ongi tore, et leiab kohti mida muidu kunagi ei leiaks, aitäh :)
Teekond siia ranna poolt oli suhteliselt normaalne, alguses pisut eramaad, siis natuke võssi ja siis ilus metsarada. Kohale jõudes ei saanud ma alguses aru, et miks ilusas kohas peab aare mingis koledas varemes võssis olama. Siis lugesin korjeldust, et laululava, sokutasin siis ennast sinna soovitatud tagumistesse lauljaridadesse ja aare oligi käes. Täitsa tore aare tegelikult, tänan!
Kõrval aarde juurest sai mööda kallasrada kohale jalutatud. Siin on loodus ikka korralikult üle võtnud selle kadunud hiilguse.
Tänan peitmast.
Hetkel on olukord selline, et auto tuleks jätta võimalikult viisakalt enne märke ja silte kenasti tee äärde ja edasi jalutada mööda metsateid. Maatüki omanikke on palju ja praegu nad kohapeal mingit tegevust ei arenda. Märgid on üles pandud selleks, et inimesed ei kondaks vana pioneerilaagri territooriumil. Aarde juurde saab mööda metsateid ilma vana pioneerilaagri alale sisenemata. Kui tulevad viited, et seal alustatakse arendust vms, siis korjan aarde sealt ära. Praegu ühe naabermaa omanikuga rääkides arvasime, et hetkel ei sega selle ajaloolise mahajäetud koha külastamine veel kedagi.
Võpsik tundus nii hull et pakkusin Maivele et ta jääb künkale jalutama. Siiski tuli ta järgi. Õnneks oli aarde nimi ununenud ja mõistatasime koos mis "militaarjäänused" need olla võiks. Siiski liikus mõte õiges suunas ja olin õnnelik et esimene leitu oli tüng. Tänud mõnusa aardeteostuse eest! Pärast tuli muidugi välja et Maive on siin lapsena suurüritusel olnud. Väga tore ajarännak ja mõtlema paneb koht.
Proovisin siitpoolt ja proovisin sealtpoolt. Aru saades, et see strateegia ei toimi, mõtlesin siis et lähen jala mööda järvekallast, aga ilm oli liiga palav seal võpsikus müttamiseks, nii et las need eraomanikud siis naudivad üksinduses seda ilu, pole ju vaja igal juhul iga karbike üles leida, eriti kui see on keset eraomandust. Võib olla saaks logidest targemaks, et kuidas sinna kohani pääseda, aga praegu kohe mitte ei viitsinud lugemisega tegelda, eks kui neid siniseid nägusid tuleb tahtmine likvideerima hakata, siis juba teab kodus eeltööd teha.
No küll me mõtlesime ja puurisime, et kust otsast sinna pääseb. Mõlemad teeotsad, mis sinna vähegi juhatasid, olid eravalduse siltidega tähistatud ja teisel veel väike tõke ka tee peal. Ei olnud hea tunne sedasi kellegi teise maal ringi kobistada, aga ära me käisime ja ka leidsime. Aarde peitja võiks üle täpsustada, et kas see on ikka JOKK koht peiduka jaoks. Muidu ei oleks tõesti sattunud
Nii huvitavat kohta poleks küll osanud oodata. Kõik asjaolud olid soodsad. Varakevadine aeg, georetkeks eeltöö puudlikkus + kenasti vormistatud aare. Väga põnev oli siia sattuda, ringi uudistada ja taas targemaks saada. Aitäh!
Väga mõnus peidukas. Üks lastest oli juba väga väsinud ja see Indiana Jonesi stiilis peiduka avastamine, tegi tema olemise taas reipaks..sai jõudu juurde, nii et tagasiteel proovisime samblajooksu. Metsarännak oli põnev ja sügiseselt värviküllane. Torm oli kohe vahetult laululava juures suure männi ladva maha murdnud, aga see ei seganud otsinguid. Suur tänu ajaloo ja seikluse eest.
Olen siin teist korda aasta jooksul, ei teagi, miks eelmine kord otsimata jäi. Aitäh ajalootunni eest!
Trepimäel käidud ikka palju kordi aga siia kanti pole jalad veel viinud. Nüüd siis see viga ka parandatud.
Tänud!
Möödunud ajad ... Tänud aarde eest!
Kena hommikune jalutuskäik maksumaksja raha eest korraldatud ürituselt. Mõned ehitised peavad ajas ikka väga vähe aega vastu. Mälestuskivi aastast 1977. on isegi minust noorem. Ilmselt ma võin varsti hakata uuele põlvkonnale kägu ajama vana-rooma langemisest läbi pealtvaataja silmade. Aare kenasti korras ja ilma aardeta poleks siia sattunud ega sittunud.
Kontrollisin logisid. Selle aarde logi oli jäänud tegemata. Logisin tagantjärgi.
Milline huvitav leid! Parkisime auto 700m kaugusele ja jalutasime mööda järveäärt kohale. Lõpp kiskus paratamatult võsaks, aga seda polnud palju ja seega pole hullu. Null oli paigas ja leid seetõttu kiire. Täname kutsumast kohta, kuhu poleks muidu sattunud! Tagasiteel sattusime huvitava kirjaga kivi peale. Ka omamoodi leid!